Kes meist ei tahaks veeta pensionipõlve roosiaias. Eriti siis, kui aednikud aia eest hoolt peavad, barokkstiilis loss kuumadele suvepäevadele õhtusumedat vaheldust pakub ja peremehel-perenaisel pole muud kui külalisi vastu võtta.
Milline pensionipõlv – tõenäoliselt iga eestlase helge unelm!
Ometigi ei taha üks meie kaaskondseist sellisest põlvest kuuldagi. Siim Kallas on tema nimi. Vähemalt nii kinnitas ta oma presidendiks pürgimise kampaania avaüritusel läinud pühapäeval Estonia ovaalsaalis. Kallas tahab presidendina hoolitseda hoopis selle eest, et meie Eesti oleks elamisväärne ka veerand sajandi pärast, lastele ja lastelastele. Nii tema enda kui meie kõigi järeltuleva(te)le põlve(de)le.
Et Siim Kallas presidendiks pürib, polnud kellelegi üllatus – ta pole oma huvi Kadrioru okkaliste roosipõõsaste vastu kunagi varjanud. Pigem on üllatav see, millise tee Kallas Kadriorgu minekuks valis. Ja see tee pole lihtne – ta ei taha (ei saa!) minna teed mööda, mis viib läbi Reformierakonna salajase tagatoa kokkuleplusele riigikogus, vaid üritab liikuda konarlikku rada mööda läbi avalikkuse kadalipu.
Teisest küljest aga – kas oli tal muud teed võimalik üldse valida. Kõik mäletavad veel peaministrikandidaat Siim Kallase kahe aasta tagust põgenemist ajakirjanike eest Brüsseli lennukile. Ja seda, et ootamatult kerkis peaministriks parteisõdurina tuntud sotsiaalminister Taavi Rõivas. Miks toona, kaks aastat tagasi just nii läks, teavad väga vähesed.
Igal juhul tundub Kallas nüüdseks presidendikampaaniaks olevat tunduvalt paremini valmistunud kui toona peaministriportfelli vastuvõtmiseks. Eks andnud sellest märku ka Reformierakonna poliitiline koorekiht eesotsas Rõivase, Ligi, Pevkuri ja teistega, kes olid Estoniasse Kallast kuulama tulnud. Ja presidendikandidaadil oli, mida öelda. Alates omaenda lapsepõlvemälestustest, mil Eestimaa pinnal elas 40% rohkem inimesi – ja “tänavatel oli äratuntavalt rohkem noori kui praegu” –, ning lõpetades oma mitteammusest suhtlemistasandist – “kui ma USA välisministrile helistasin, ühendati mind kohe, Ühendkuningriikide välisministriga ei õnnestunud mul kordagi ühendust saaada” – maailma koorekihiga ülioluliste transpordiküsimuste lahendamisel. Sekka muidugi Vene ohu teema sõnadega: “Venemaa demokratiseerumist ei ole mõtet oodata. Küll aga tuleb karta ebakindluse süvenemist Venemaal. Venemaa ajaloo üks murrangulisi hetki oli „akna murdmine Läänemerele“, Läänemere idakalda vallutamine ja Peterburi rajamine. Ida pool olid mongolid, lääne pool imetletud tsivilisatsioon. Täna on see aken suletud. Meie pole seda akent sulgenud. Me tahaksime olla see aken, tingimusel, et me oleme vaba ja iseseisev riik, kes otsustab ise oma saatuse üle. Välisinvesteeringud on meile tulnud põhiliselt Euroopast. Aga kas me ei võiks olla aken Euroopasse ka nendele Vene ettevõtjatele, kes jagavad meie väärtusi ja keda ahistab Venemaa ärikeskkond?”
Mõistlikud mõtted ühe presidendikandidaadi suust. Kokku saavad neis kauge romantiline ajalugu ja (igasugustes suhetes Venemaaga) troostitu tänapäev. Aga kunagised helgemad ajad annavad ehk ka homseks lootust. Kallase kõnes oli palju põikeid ajalukku, nii meie kui USA, Venemaa, Tšehhi, Inglismaa, Prantsusmaa lähemasse ja kaugemasse minevikku, tsitaate maailma paljudelt poliitikutelt. Oli tunda, et kõneleb erudeeritud, maailma ja teemat valdav inimene, nii nagu kunagi kõneles Lennart Meri. Ja oskab rääkida erinevaid inimgruppe ühendavalt. Nii nagu tegi seda Arnold Rüütel.
Kes saab järgmiseks Eesti Vabariigi presidendiks ja kellest saab roosiaia kuninganna?
Presidendivalimised Eestis toimuvad mõni kuu pärast Suurbritannia otsust Euroopa Liidus osalemise üle. Need toimuvad paar kuud enne Ameerika Ühendriikide presidendivalimisi. Need toimuvad umbes aasta enne Prantsuse presidendi- ja Saksamaa üldvalimisi. Pärast kõiki neid sündmusi võib maailm olla hoopis teistsugune. Ta võib olla meile ka palju halvem. Eesti ei taha tunda võimaliku poliitilise üksinduse jäist hingust. Sellepärast on väga oluline, kes saab meie järgmiseks presidendiks. On oluline, et tal oleks rahva toetus ja heakskiit, ainult siis saab Eesti liikuda edasi.
Kui Siim Kallas ka presidendiks ei saa, siis ühe presidendiväärse sammu on ta juba astunud. Ta on alustanud valimiskampaaniat neli kuud enne valimisi riigikogus. Ja möödunud nädal näitas, et tema kampaania on kaasa tõmmanud nii teised kandidaadid kui erakonnad. Igal juhul ei sumbu presidendivalimine erakondade tagatubade umbsesse õhustikku. Ja küllap saavad selle kampaania käigus selgeks seni avalikkuse eest varjatud seigad.