Kuna igapäevatöös osalen ühe Eesti suurima kinnisvara maaklerfirma juhtimises ning tean väga hästi, mida tähendab põhitegevusele keskendumise ja spetsialiseerumise vajadus, siis tekitab Kaitseliit minus ikka ja jälle kummastust. Suur organisatsioon oma ülesehituse, ressursside ja toimemehhanismidega tegeleb justkui kõige ja kõigiga. Alates sõjalistest operatsioonidest lõpetades rahvapidudel toitlustamisega. Kaasates kõiki algkooli lastest kuni eakateni. Toimetades kõikjal, Tallinna kesklinnast Võrumaa laanteni, internetist rääkimata. Mehed, naised, teenistuskoerad ja küllap kuskil ka hobused. Ükski normaalne organisatsioon ei peaks tavaarusaama järgi sellise mitmetahulisusega toime tulema.
Ent Kaitseliit ei olegi normaalne organisatsioon. Hoolimata sellesuunalistest katsetest pole kunagi olnud ning loodetavasti ei saagi olema. Sest selle liidu käivitavaks jõuks ei ole omanikud nagu äriettevõtetel, sõprussidemed nagu korporatsioonidel, ühised huvid nagu klubidel ega poliitikud nagu riigiasutustel. Kaitseliit on kõige lihtsakoelisem läbilõige eestimaalastest, mistõttu on Kaitseliitu koondunud kogu see edasiviiv energia, mis teistes organisatsioonides vaid üksikute kildudena esineb. Ja kuna meie rahvas on väga mitmekülgne, on ka Kaitseliidul palju erinevaid tahke. Täiesti ebanormaalselt suurepärane organisatsioon.
Laeng energiat
Mina olen Kaitseliidu Harju Maleva liige. Ühes konkreetses malevkonnas, kompaniis ja rühmas. Aga eelkõige olen ma kaitseliitlane. Täpselt samasugune, nagu on mu üksuse kaaslane Aivar, kes Kaitseliidust vabal ajal Riigikogu saalis poliitikaga tegeleb. Või nagu Tiit, kes Kohila lähedal lambakasvatustalu peab. Tõenäoliselt elaksime me kõik omas maailmas, teineteisega kokku puutumata, kui poleks nädalavahetuse väljaõppeüritusi, kus koos oma riigi kaitsmist harjutada. Või suviseid metsatulekahjusid, kus päästeamet suuremaid jõude appi vajab. Või sügisel metsa eksinuid, keda ikka aeg-ajalt otsida tuleb. Või sündmuseid, mille miniversioonist Eestis on möödas juba üle seitsme aasta ning mille kordumise oht on tänaseks vist ka kõige süütumate lillelaste teadvusesse jõudnud.
Hoolimata sellest, et olen töönarkomaan ning minu töö on ühtlasi ka minu hobi, on mulle alati meeldinud igasugune vabatahtlik initsiatiiv. Sellest saadav energialaeng kipub ikka ületama tasu saamisega kaasnevat rõõmu. Ent Kaitseliit ei ole minu arvates tavaline vabatahtlike ühendus. Mitte et ma alahindaksin näiteks vabatahtlike tuletõrjeühingute, abipolitsei, looduskaitseseltside või spordiklubide tegevust ja vajalikkust. Kaitseliit on meil lihtsalt ainukene organisatsioon, mis suudab vajaduse korral ühise eesmärgi nimel liikuma panna kõik eestimaalased, kes on liikumisvõimelised.
Sealhulgas kõik teised vabatahtlikud ühingud ja nende liikmed. Kui sellele liikumapanevale jõule lisame riigi ning erasektori poolt vajadusel antavad lisaressursid ja varustuse, on meil olemas see, mille nimel ukrainlased oleks võinud juba aastaid tagasi vaeva nägema hakata.
Turvalisem kodukoht
Kui riigikaitsest seltskonnas juttu tuleb, siis uued tuttavad küsivad alati, et miks ma olen Kaitseliidu liige. Pean tunnistama, et ajaga on põhjused palju muutunud. Alguses tahtsin lihtsalt laiendada oma tutvusringkonda – juba tollal üle 18 000 liikme ju ikkagi, täna üle 23 000. Peagi sain aru, et Kaitseliidu üritused on mõnus vaheldus igapäevasele rutiinile. Siis aga avastasin enda jaoks ootamatult militaarvõistlused ning võimalused enda proovilepanemiseks ekstreemsetes oludes. Sealt tekkis loogilise jätkuna huvi uute teadmiste vastu, mida pakkus Kaitseliidu kool ning kõikvõimalikud erinevad kursused alates juhtimisest, lõpetades meditsiiniga.
Tänasel päeval tunnen aga, et lihtsalt tahaks väga hästi osata teha seda, mida tuleb teha siis, kui vaenlane väravas on. Kogu aeg on olnud minu kõrval toredad inimesed, kellega koos õppida, sportida, mõtiskleda, pidutseda jne. Mulle tundub, et igal liikmel on oma põhjus Kaitseliidus olemiseks ning kõik need põhjused viivad üht või teist rada pidi välja turvalisema Eesti, turvalisema Harjumaa ning turvalisema kodukoha kujundamiseni.
Liitu malevaga!
Niimoodi vaadates võib tunduda, et kõik ongi hästi ning küllap saavad häda korral oma panuse anda ka need kaasmaalased, kes seni eemale on hoidnud. Ent see on petlik. Iga ema oskab näppu lõiganud last siduda. Aga autoõnnetuse korral mitmele inimesele elupäästva esmaabi andmine käib enamikele tavainimestest üle jõu. Tõenäoliselt oskavad kõik loodussõbrad looduses liikuda. Kuid kas ka ilma pikema organiseerimiseta efektiivsesse ahelikku võtta, et otsida eelmisel päeval metsas tõenäoliselt terviserikke saanud marjulist? Iga jahimees oskab lasta märki ning enamus ka liikuvat, kuid taktikalised liikumised reaalse vaenlase ohu korral ilma eelneva väljaõppe ja harjutamiseta kipuvad olema naeruväärsed. Nii meil Eestis kui laiemas maailmas toimuvaid sündmusi arvestades peaks igaüks peeglisse vaatama ning endalt küsima, mis vabandus on tal õnnetusteks mitte ette valmistuda.
Meil on Harju malevas 4 malevkonda – Rävala, Kose, Männiku ja Keila malevkonnad. Nii on piirkondlikult kaetud kogu Harjumaa. Tallinnas on oma malev, kuid nii mõnedki pealinlased on meie maleva ridades ning ka vastupidi. Põhimõtteliselt on igas vallas oma allüksused ja igas külas oma kaitseliitlased. Tõenäoliselt on igaühel vähemalt üks kaitseliitlasest naaber. Ja ei tohi unustada, et Kaitseliit on pereorganisatsioon. Pere naispoolele on erinevaid võimalusi Naiskodukaitse liikmena ning lastele Kodutütred või Noored Kotkad liikmena.
Ma kutsun kõiki eestimaalasi üles oma kodukoha maleva uksest sisse astuma või kirja saatma, et uurida liitumise võimalusi. Noorteorganisatsioonide tegevuse kohta tuleks kindlasti küsida ka oma koolist. Kontaktid ja täpsem info liitumisvõimaluste kohta on saadaval ka Kaitseliidu kodulehel.