Turu-uuringute ASi uuuringute juhi Juhan Kiviräha sõnul tasuks seekordseid presidendivalimisi võrrelda aastaga 2001, kui lõppes Lennart Meri teine ametiaeg ning erakondade vahel tekkis sarnaselt tänasega äge võitlus. Toona toodi oma kandidaadi Kadriorgu saamiseks ohvriks haldusreform.
Võrreldes eelmiste presidendivalimistega 2011. aastal, kui T.H. Ilvesele oli keeruline ainsatki konkurent-kandidaati leida, on aastal 2016 pilt märksa kirjum ning pretendente palju. Kas erinevus viie aasta taguste presidendivalimistega on Teie hinnangul peamiselt tingitud Ilvese isikust (leiti, et ta on niivõrd sobiv presidendiks, et tema vastu pole kas vajadust või mõtet kandideerida) või on viimase viie aasta jooksul Eesti ühiskonnas ja poliitikas toimunud mingi fundamentaalsem muutus?
Juhan Kivirähk: Tänavusi presidendivalimisi ei ole mõtet 2011. aastaga võrrelda, sest valikuruum ja kogu poliitiline situatsioon olid tänasest põhimõtteliselt erinevad. Esiteks oli tegemist juba ametisoleva presidendi tagasivalimisega, kellel oli kolme suure parlamendierakonna toetus. Tema vastu kandideeris „mängu ilu“ tagamiseks vaid Indrek Tarand, kusjuures tema seadis üles Keskerakond, kellega teadagi keegi ülejäänud kolmest parlamendierakonnast koostööd teha ei soovinud. Seega oli tegemist suhteliselt ebahuvitava ja ettemääratud protsessiga, mis ei tulenenud kindlasti mitte Ilvese hiilgavatest isikuomadustest, vaid mis oli lihtsalt võimulolevatele erakondadele kõige mugavam lahendus.
Võrrelda tasuks seekordseid presidendivalimisi hoopis 2001. aastaga, kui Lennart Meri ametist lahkus ning erakondade vahel käivitus äge võitlus koha pärast Kadriorus. Eesti põhiseadus seab presidendivalimiseks vajaliku häältekünnise sedavõrd kõrgele just sel eesmärgil, et valitsuskoalitsioon ei saaks n-ö oma presidenti teha – vaja läheb ka opositsioonipoolset toetust. Seega peaks presidendi valimise eelduseks olema kõigepealt kokkulepe võimulolevas koalitsioonis ning seejärel katsed leida ühist keelt opositsiooniga (või osaga sellest). Kui aga ka võimuliit ise ühist kandidaati leida ei suuda, viib see paratamatult kandidaatide ringi suureks, kusjuures iga erakond keskendub just oma kandidaadi toetamisele.
Sarnaselt 2001. aastaga pole ka seekord võimukoalitsioonis üksmeelt – ja miks peakski opositsioon omavahel kisklevale võimuliidule appi tulema? Ehkki, tõele au andes, Reformierakond ja sotsiaaldemokraadid siiski suutsid omavahel kokku leppida, kuid sellest jäi väheks.
2001. aastaga sarnaseks muudab tänavuse presidendiralli ka see, et läbiviimist ootab haldusreform. Ka 2001. aastal oli siseminister Tarmo Looduse eestvedamisel valdade ühendamise plaan põhimõtteliselt valmis – kuid vastuseisu sellele reformile kasutati mõnede erakondade poolt valuutana selleks, et valijamehi oma leeri meelitada. Tegemata see reform jäigi.
Seekordsed presidendivalimised on ootamatult tugevalt mõjutamas seni lausa kõigutamatuks peetud Reformierakonda. Kas Siim Kallase eelistamine Marina Kaljurannale annab Teie hinnangul vihje, millises suunas on Reformierakond edasi liikumas?
Mulle jäi silma Igor Gräzini väide teisipäevases (13.09) Õhtulehes: „Erakondades toimuvas on nii palju küünilisust, julmust, ropendamist ja valskusetegemist, et ma kardan, kas ühejalgne piraat John Silvergi julgeks tulla sellisesse seltskonda pokkerit mängima.“ Mina isiklikult erakondade tagatubades toimuvat ei tunne, jääb üle Gräzinit uskuda …
Ega Reformierakonna toetus ei oleks Marina Kaljurannale sugugi kõige parem soovituskiri valimiskogus kandideerimiseks. Tema aplombikas lahkumine ministrikohalt ja distantseerumine Reformierakonnast tuleb talle valimiskogus pigem kasuks –Reformierakonna poolt üles seatud kandidaadina jääks tema võimalik toetus pigem väiksemaks kui nüüd, Reformierakonna tahtele otsekui vastandudes. Nüüd võivad teda hakata toetama ka need valijamehed, kes tahavad iga hinna eest Reformierakonnale „ära teha“. Iroonia on aga selles, et „ärategemise“ tuhinas hääletatakse kandidaadi poolt, kelle taga on Reformierakonna mõjukate liikmete soosing.
Nii ei olegi Reformierakond võib-olla mänginud kõige rumalamat mängu: need, kes toetavad Reformierakonda, hääletavad Kallase poolt, kes on Reformierakonna vastu, need toetavad Kaljuranda. Vaatamata avalikult deklareeritud toetusele Kallasele võivad ka reformierakondlastest valijamehed vastavalt vajadusele asuda valimiskogus ka hoopis Kaljuranna leeri. Küsimus on vaid, kas keegi kolmas võib nende omavahelisest võistlusest kasu lõigata. Kuid küllap oskavad sellist negatiivset stsenaariumi vältida Reformierakonna poliitilise matemaatika doktorid – nende professionaalset suunavat kätt oli riigikogu valimisvoorudes selgelt tunda.
Kui suur hoop oleks Reformierakonnale, kui Kaljurand pälviks valijameeste kogus suurema toetuse kui Siim Kallas? Millised oleks selle tagajärjed?
Ma ei arva, et see oleks suur löök. Nagu üsna targalt märkis endine erakonna esimees Andrus Ansip, ei ole mõistlik kõiki olulisi poliitilisi ametikohti endale kahmata. Pealegi, vaatamata Kaljuranna avalikule lahtiütlemisele ministrikohast ning Reformierakonna toetusest, on nii tema kui ka Kallas ikkagi reformierakondlaste poolt toetatud kandidaadid. Kui Kaljurand võidaks Kallast, oleks see pettumus eelkõige Kallasele, mitte erakonnale tervikuna.
Kas keegi teistest presidendikandidaatidest võib valijameeste kogus saada arvestatavaks konkurendiks Kallasele ja/või Kaljurannale?
Keskerakond mängib suurt mängu, et lõhkuda valitsuskoalitsioon ning pääseda ise valitsusse. Kui neil see põhiplaan ei õnnestu, võib Mailis Reps koguda ootamatult suure toetuse ja pääseda teise vooru. Kui seal oleksid tema vastasteks Kaljurand või Kallas, siis võibki käivituda Reformierakonnale „ära tegemise“ fenomen. Jõksi ja Helme šanssidesse ma eriti ei usu.
Mis on need Kaljuranna omadused, mis on temast (vähemalt küsitluste järgi) teinud populaarseima presidendikandidaadi eestimaalaste seas?
Anatole France’il on üks ilus ütlus: „Kordamine on avalikule arvamusele sama, mis tõestamine“ („Pingviinide saar“). Marina Kaljurannast on kõige kauem räägitud kui võimalikust tulevasest presidendist, mis on küllaldane, et tagada talle avaliku arvamuse küsitlustes liidripositsioon juba selle aasta algusest alates.
Pealegi on avalikkuse rahulolematus Eesti poliitikaga jõudnud nii kaugele, et presidendina soovitakse tingimata näha kedagi väljastpoolt tavapärast poliitilist establishmenti. Kaljurand ei kuulu erakonda, tema väline imago on positiivne, ta on meeldiva ning väärika välimuse ja ladusa jutuga. Kindlasti on oluline ka see, et ta on naine – küsitlustes annavad naissoost vastajad talle keskmisest suurema toetuse. Kaljurannast kiirgab empaatiat lihtsa inimese poole – Kallas on selles mõttes rohkem Ilvese sarnane, n-ö eliidi president, kes rumalate küsimuste peale mõnikord ilmselgelt närvi läheb.
Kui Jõks ja Reps lubavad kindlas kõneviisis, et nad presidendiks saades viivad riigis läbi suuri muutusi, siis selline lähenemine võib keskmisele valijale tunduda liiga radikaalne. Kaljuranna puhul seevastu tundub, et tema presidendiks saades midagi tõenäoliselt samuti muutub, kuid mitte väga palju. Selles mõttes mõjub ta ühtaegu nii uuenduslikult kui ka turvaliselt.
Seekord on uue presidendi olulisimaks omaduseks pakutud seda, et ta suudaks ühendada rahva. Kui seda mitte pidada retoorikaks, siis mis jäi T.H. Ilvesel puudu, et “rahvast ühendada” ja mida peaks uus president tegema teisiti?
Ilmselt jäi Ilvesel eelkõige endal puudu soovist olla rahvast ühendav president. Ega igal inimesel polegi eeldusi selleks, et rahvamehe rollis esineda. Ilvese huvi on olnud suunatud eelkõige Eestist välja, mitte Eesti ühiskonnas toimuvale. Küllap on ta teadlikult presidendi rolli enda jaoks selliselt mõtestanud, et tema ülesanne polegi rahval kätt hoida ja südant soojendada.
Keerulised on Ilvese suhted venekeelse elanikkonnaga. Oma ametiaja algusaastatel tegi ta kohatuid märkusi vene keele kui okupantide keele kohta. Hiljem muutsid tema roll ja sõnavõtud pronksiöö sündmuste ajal ta venekeelse elanikkonna seas väga ebapopulaarseks. Ja ka eestikeelse tavakodaniku vaatenurgast mõjub Ilves pigem arrogantse ja eemalolevana.
Ma arvan, et järgmine president peaks lisaks põhiseaduses kirja pandud ülesannete loetelule lähtuma ka sellest, mida iga poliitik peaks ka ilma kirja pandud kohustuseta tegema – nimelt arvestama rahva ootustega. Kui Eesti inimesed ootavad presidendilt enamat, kui nõuavad presidendi otsesed ametiülesanded, siis tuleks neisse ootustesse suhtuda täie tähelepanuga, neid mitte ignoreerida. Kui aga neid ootusi tõesti täita ei ole võimalik, tuleks võtta vähemalt vaevaks rahvale selgitada, miks president sel viisil käituda ei saa ega tohi, nagu avalikkus ootaks.