1944. aastal, Emajõe lahingute ja pommirahe aegu, kui kodutalu tuhaks oli põlenud, võttis mu vanaema oma kaks tillukest last ja Singeri käe otsa ning asus pelgupaika otsima. Järgmised tosinkond aastat olid nad paos kord siin, kord seal, kus vaid tihati ust paotada ja neile toanurgas ruumi teha. Tol hetkel veel metsavenna, peatselt aga juba Vorkuta vangi perele ulualuse pakkumine nõudis südant ja julgust.
Mis muud nad olid kui sõjapõgenikud, kes elasid teiste halastusest ja armust. Tõsi, nahavärv, usk ja keel olid neil samad ning kombed sarnased, mis varjupaiga pakkujail, ent hirm käis varjuna kannul ning nende vastuvõtmine tõi kaasa ohte, milleta elu olnuks lihtsam.
Teelisi on ikka liikvel olnud. Ristil elab memm, kes mäletab täpselt, kuhu tehti tema lapsepõlves ase võõrale: köögi seina ääres on pink, kus sai sõba silmale lasta iga öö peale jäänud teekäija. Kõlab uskumatuna, aga selliste sügavalt kristlike põhimõtete järgi elasid paljud meie esivanemad.
Piiblis leiab hulgaliselt lugusid ning juhtnööre võõraste ja hädaliste vastuvõtmise kohta. Jumala saadikutena kõnelevad prohvetid ei ole tulevikuennustajad, vaid nad annavad teada, mis ootab ees rahvast, kes on abivajajale selja pööranud. Jeesus lausub viimsest kohtust kõneldes: „Ma olin võõras ning te ei võtnud mind vastu.“ Olukorrad, kus me ei ole oma kaaslastes ära tundnud jumalanäolist ligimest, jäävad meid saatma ajatu taagana.
See, mis paneb ristiinimese tegutsema, ei ole hirm tulevase kohtu ees. See on arusaamine, et teine inimene on just nagu mina: Jumala loodu, kes väärib tähelepanu, armastust ja hoolt. See on taipamine, et meil on küllaga head, mida saame edasi anda. See on mõistmine, et me oleme kutsutud üksteise peale halastama.
Ehk aitab see mõista, miks on Padise vallas tegutsev Risti kogudus vastanud jaatavalt siseministeeriumi palvele võtta vastu rahvusvahelise kaitse alla kuuluvaid pagulasi – sõjapõgenikke, kel pole võimalik olnud jääda kodumaale oma tavapärasesse keskkonda. Meid on selle otsuse tegemisel toetanud Padise vallavalitsus, ja sama südamlik ning asjalik meelsus valitseb ka Risti põhikoolis.
Me võtame neid vastu, et need vintsutatud inimesed tunneksid, et neist hoolitakse. Me loodame neid ümbritseda omamoodi perekondlike raamidega. Perekonnas, nagu armastuses üldse, on lisaks hoolele ja hellusele oma koht ka reeglitel ja kohustustel ning neidki saab ühise elu käigus selgitada ja õppida.
Pagulasi on Eestisse lähiaastatel tulemas ligi 600, ja parim, mida me teha saame, on mitte suhtuda neisse kui nimetusse massi. Neis tasub ära tunda inimesed, kellele silma vaadata, kellega ühes lauas süüa, ehk koguni koos naerda. See on parim viis neile koduneda. Oleks ju imeline, kui nad hakkaks Eestit armastama kui oma kodu ning meid armsaks pidama kui oma naabreid. Ma usun, et kindlaim tee selle saavutamiseks on neid aidata, julgustada ja suunata. Mõtlen tõsimeeli, et kui iga kogudus või kogukond Eestimaal võtaks vastu mõne pagulase ning ümbritseks teda tähelepanu ja lahkusega, saaks me probleemiga kõige valutumalt hakkama. Pealegi vähendaks just see hool ning headus nii turvariske kui ka võimalikku kuritegevust. On ju teada, et kogetud usaldus ja suuremeelsus võivad lämmatada mõnegi kurjuseidu.
Kui mu jutt tundub eluvõõras ja naiivne, siis uskuge – töö hingehoidjana ei ole lasknud mul tekkida illusioone inimese kui sellise suhtes. Ka Ristil anname endale aru, et kerge ei saa meil olema. Mine tea, vast õnnestub meil just nõnda üksmeelselt tegutsedes vältida karisid, millele mõnedki Euroopa riigid oma mõtlematu immigratsioonipoliitikaga põrkunud on. Teeme pigem seda, mida me teha suudame. Pikemas perspektiivis ei saa meist keegi säilitada oma inimväärikust, kui samal ajal tallatakse jalge alla teiste oma.
Väide, nagu kaitseks pagulaste vastased euroopalikku kristlikku kultuuri ja identiteeti, on aga selge demagoogia. Enese isoleerimine teiste hädast salgab maha kõike, mis kristluses tõelist ja sisulist. Ligimest hirmu või mugavuse pärast ära põlates tõukame me eemale Kristuse enese.
Kui keegi leiab, et on väär toetada võõraid, kui Eesti oma lapsed hooleta ning näljas, siis on tõsimeelne muretseja teretulnud appi meie koguduse vabatahtlikele nii meie suvistesse lastelaagritesse kui ka ülipopulaarsetele mininoorte nädalavahetustele. Ka kõik annetatud toiduained, moosid ja mahlad leiavad tee meie päris oma Eesti laste kõhtu. Garantiikirja nende kõhukeste etnilise puhtuse kohta me siiski väljastada ei saa.