Kosel peeti 27. oktoobril tähtpäeva. Ehkki nii täpselt seda päeva märkida ei saa – nagu lapse nabanööri või suurehituse lindi läbilõikamist –, aga 27. oktoober on see päev, mil Kose ja Kõue vald end aastajagu päevi ühinenuks loevad. Kahe valla ühinemisprotsess on pikk ja raske ja pole kindlasti lõppenud nüüdki. Aga “lindi läbilõikamine“ lapse sünni või suurehituse valmimise hetkel on ka loomulikult sümboolne hetk – nii maja ehitamist kui lapse saamist alustati tunduvalt varem ja protsess kui areng jääb kestma pikemalt.

Aga ka Harju Elu oli peoliste hulka palutud. Ja ajakirjanduslikku valuläve tunnetades ei saanud me jääda vaid sinna vallamajja telgi alla, kus kohvi ja kringlit pakuti. Käisime ära ka Ardus, endise Kõue valla keskuses. Vestlesime elanikega, endise Kõue valla inimestega. Ja inimene ütles: ega seda kahe valla ühinemist muidu tunne, kui on vallamajja vaja minna. See maja on kaugemale nihkunud. Aga õnneks sellest midagi pole – enamik asju aetakse tänapäeval interneti teel korda.
Oli aga ka teistsuguseid arvajaid – endise Kõue valla noored saavad nüüd sama soodsalt huvikooli ja ringidesse kui Kose valla lapsed.

Oli ka kolmandat moodi arvajaid – tööd tuli juurde. Need olid vallavalitsuse ametnikud. Ja seda võiski arvata – suurema valla juhtimine esitab ikka suuremaid väljakutseid.
Ühte ei öelnud aga keegi. Nimelt seda, et kahe valla ühendamine olnuks mõttetu. Ka hiljaaegu avaldatud omavalitsuste jätkusuutlikkuse pingerida kinnitab – ühinenud Kose vald on tõusnud esimesse kümnesse, jäädes maha vaid Raest, Viimsist, ja Harkust. Kindlasti tuleb siinkohal tsiteerida endist Kõue vallavanemat Ott Valdmad: eks kahe-kolme aasta pärast ole näha, mida see ühinemine õieti tähendas. See hetkeline tõus pingereas pole veel lõplik näitaja.

Ehk ütles kõige õigemad sõnad aga Kose elanik Erna Siimumäe, kes veel Tuhala ja Kuivajõe ühinemist 1939. aastal mäletas. Imerohi see ühinemine polnud, aga inimeste elu muutis ikka natuke. Ja mitte halvemuse poole, mäletas vanamemm.