Kes meid suvel kimbutavad?

Kihulased kindlasti. Aga neile lisaks tahab Harju Elu kirjutada ka teistest kimbutajatest. Näiteks tee-ehitajatest ja avalikest üritustest (kontsertidest). Mõlemast ei saa ei üle ega ümber. Avalikule üritusele sõites tuleb kindlasti ka mõni avalikult remondis olev teelõik läbida. Näiteks nii nagu sõites Chris Normani kontserdile Keila lauluväljakul. Kui aga selle mõne kilomeetri kannatust üle elad, tasub piin end kuhjaga. Reeglina pakuvad väljareklaamitud tähed seda, mida neilt loodetakse.

Nii oli ka Chris Normani ülesastumisega Keila lauluväljakul. Tulnud olid need, kes Normanit oma meeles legendina hoiavad. Inimest ehk mõni tuhat. Kuigi korraldaja Aarne Valmis ütles Harju Elule, et ootas publikuks natuke enam inimesi, nii 3000 ümber, jäid kohale tulnud tõenäoliselt õhtuga rahule.
Sest ka külalised ei oldud esimeses nooruses, pigem vanuses 50+. Sellised, kes Normani tema tippajal austasid.

Loomulikult saab kontserti kuulates elada kaasa vaid lauljale. Võib aga mõtiskleda natuke laiemalt. Elu pole antud ainult tipus elamiseks. Selliseks, kus tulevad tüdrukud Vladivostokist, sõidavad maha 12 000 kilomeetrit selleks, et oma iidolit silmaga näha ja käega katsuda. Või enamatki teha. (Jaak Joala väljend selle kohta, kuidas kaugelt tulnud nägusad noored slaavitarid tema üürikorteri kõrval Magdaleena tänaval elamispinna rentisid, et oma iidoli läheduses olla). Elu on ka muud. Ja seda on ehk paljude Joalat tundnud inimeste silmad tunnistanud: kui telekas juhtus kordusele tulema film “Teisikud” (1982), milles Joalal oli topeltroll laulja ja võidusõitjana, ei istunud endine särav kuulsus viskit rüübates teleka ees; hoopis üks hall kiitsakas baretti kandev vanamees pahvis majatrepil närviliselt ühe suitsu teise järel. Elu on antud ka sellisena elamiseks. Kui see ise selliseks elatakse.
Suvi toob kõike. Uusi elamusi. Aga ka nostalgiat.