Mis teeb ühest kohast turvalise koha? Kas see seostub meile vaid turvameeste, valvesüsteemide või hoopis hoolimise, koostöö ja ühtehoidmisega?
Lõppeva nädala alguses oli mul hea meel juba viiendat korda anda välja tiitel “Turvaline kool 2016”. Sellised üritused panevad meid tihti aga mõtlema sellele, mis turvalisus tegelikult on ja mida saame me ise ära teha selleks, et luua enda ümber meeldiv, tore ja turvaline keskkond.
Mõtleme näiteks lastele. Üheks oluliseks osaks on kodus loodav turvaline keskkond ning soe peretunne. Vanemate käed aga ulatuvad koduuksest natuke kaugemale. Olgu selleks siis kontroll, et lapsel oleks vähemalt üks helkur temaga, kui mitte rohkem, või lapsega koos koolitee läbimine ning tee ületusel paremale-vasakule vaatamine ning kontrollimine, et tee ületamine on ikkagi ohutu! Need esmapilgul elementaarsed ja nii palju kordi korrutatud tõed võivad aga olla määrava tähtsusega, kas laps jõuab õhtul tervelt koju või mitte.
Lapse tee viib teda edasi kooli. Täna üha enam hoogu koguv koolikiusamine, mis on liikunud ka internetti ning kaotanud sellega igasugused piirid, on saanud suureks väljakutseks nii vanematele kui ka kooliperele. Mitte keegi ei taha minna kohta, kus teda kiusatakse, noritakse ning kus ta pole oodatud. See võib hakata mõjutama ka lapse õpitulemusi ning suurendada koolist puudumisi, kuna laps lihtsalt ei soovi minna kohta, kus teda alandatakse.
Kiusamise põhjuseid on aga palju. Selleks võivad olla nii perekondlikud kui ka vaimsed või füüsilised põhjused või juhtus laps lihtsalt valel ajal vales kohas olema. See aga ei ole vabandus! Täna suunatakse meil aina rohkem haridusliku erivajadusega lapsi tavakoolidesse, madala elatustasemega peresid on meil alati olnud ning kõik ei saagi riides käia viimase moe järgi või harrastada kõik populaarseid huvialasid. Täna lisanduvad siia ka veel teisest nahavärvist lapsed, kes ei pruugi rääkida riigikeelt, mõista meie kultuuri või olla kiired kohanejad. Kus aga peitub selliste probleemide lahendus?
Kõigi nende murede lahendus peitud väga lihtsas vastuses – hoolige üksteisest! See viib meid ringiga ka koolist koju tagasi, kus ka vanematepoolne suhtumine ning õpetused peaksid olema suunatud hoolimisele ning koostööle. Kool ja kodu, ühte keelt rääkides ja ühes suunas tegutsedes, jõuavad kiiremini paremate tulemusteni.
Teinekord mõelge, kas me saame lubada endale järjekordse kaotatud elu, lahkunud pere või muutunud suhet. Meid ei ole palju ning läheneval jõuluajal peaksime seda rohkem mõtlema üksteisele, unustama erimeelsused ning hoidma ning hoolima!