Kool tähendab lastele samasugust kohustust nagu täiskasvanutele töö. Koolis tuleb järjekindlalt käia ja häid (töö)tulemusi saada – nii jõutakse elus edasi. 1. septembril alustas Eestis õppeaastat u 15 000 õpilast.

Kuid, kui nullindate keskel polnud levinud õpilaste seas, et keegi lisaks koolis käimisel käiks veel tööl, siis tänasel päeval on pilt aina rohkem selliseks muutumas.

Mida suuremas keskuses elatakse, seda kergem on tuua näiteid sellest, kus keskkooli õppur, kes teeb suvel tööd, jätkab sellega ka sügisel, kui koolikell on uue õppeaasta sisse õnnistanud. See ei ole pilt, millega me oleme harjunud või mida oleks meedias esile tõstetud. Mida arvata olukorrast, kus üks Gustav Adolfi gümnaasiumi õppur nühib päeval 12. klassi pinki ja teeb õhtuti töötunde? Töötavatest keskkooli õpilastest tuleks rohkem kirjutada ja rääkida.

Karsten Staehr kirjutas Sirbis (17.07), et võrreldes Põhjamaadega, töötavad paljud Eesti üliõpilased juba bakalaureuseõppes täiskohaga, magistri- ja doktoriõppest pole mõtet üldse rääkida. Tsiteerides Staehri: “Eesti (ja Läti) magistrandid töötavad väljaspool ülikooli keskmiselt 27 tundi nädalas – see on Euroopa kõrgeim näitaja.” Õppimine on Eesti pikkade traditsioonidega ja kultuuris kõrgel kohal. Koolihariduse juured ulatuvad Eestis nii kaugele kui 13. sajand.

Mis sellest suhtumisest arvata? Staehr järeldab: “Eesti üliõpilased peavad oma õpinguid esmatähtsaks küllaltki vähe ning paljude arvates on töötamine olulisem.” Ehk ollakse olukorras, kus raha kaalub üle hariduse. Kuhu me sedasi välja jõuame?

Antud näide võib olla mõneti kohatu, sest juhtumi osalejad pärinevad teisest põlvkonnast, aga suund on õige – Tallinna Sadam. Korruptsioonis süüdistatud ei ole võrreldavad tänaste koolilastega, aga mentaliteet kaldub samasse suunda.

Haridus annab vastavad vahendid eristamaks, mis on õige ja mis on vale ning nägema ette, kuhu üks või teine valik hüpoteetiliselt viib. Oleme orienteeritud rahale ja selle võimalustele, mitte vaimsusele ja selle võimalustele.

Nüüd, kus taaskord on helisenud koolikell, tuleks teadvustada seda, mis väärtusi tahetakse järeltulevale põlvele jätta. Nagu kõlab üks metafoor: “Õpetaja [ja ka vanem!] on nagu ehitaja, kes ehitab õpilaste teadmised vundamendist kuni terve majani.“