Viimase aja arengutest Toompeal on kindlasti kõige olulisem sel esmaspäeval peaministri poolt riigikogule üle antud haldusreformi eelnõu. Riigihalduse minister Arto Aas on oma sõnavõttudes tabavalt märkinud, et see on esimene kord praeguses Eesti Vabariigis, kui haldusreformi teeme, ajaloos juhtus see viimati vallareformi ajal aastatel 1937-1938. Peaminister Taavi Rõivas, kes valitsuse tegevuskavas on ka isiklikult haldusreformi ellu viimise eest vastutavaks määratud, märkis eelnõud riigikogule üle andes, et haldusreformi põhieesmärk on tagada kvaliteetsed avalikud teenused ja tugevad omavalitsused üle kogu Eesti.
Haldusreformi vajadusest on räägitud kaua, erinevaid kontseptsioone ja plaane on tehtud lausa 1990ndate keskpaigast. Arvan, et pikk protsess on olnud oluline ja vajalik, et plaan, kuidas tugevate omavalitsuste ja parema kohaliku elu korralduseni jõuda, oleks tõesti just koha peal ja kohalike elanike poolt kokku lepitud.
Tänaseks on ka riigikontroll oma kooskõlastuses eelnõule kinnitanud, et Eesti avalikkus, poliitikud, nii kohalik tasand kui valitsus on ühel meelel, et haldusreform tuleb nüüd ära teha. Sama näitavad rahvaküsitlused, tugi reformile on olemas. Tänaseks on ka vallajuhid võtnud reformimise prioriteediks, tehtud on 59 ametlikku ettepanekut naabritele liitumisteks/liitmisteks. Need ettepanekud hõlmavad kolme neljandikku kõigist Eestimaa valdadest ja linnadest. Samuti on juba toimunud ühinemisi, kust võib tuua näiteid tugevama omavalitsuse mõjudest kohalikule elule ja elanikule. Üks eluline näide Märjamaa vallast: peale ühinemist vähenesid probleemid kooli- ja lasteaiakohtade saamisel, sest kadus ära vastastikune arvlemine ning lapsed said minna lähimasse lasteaeda või gümnaasiumi (varem puudus valdadel osaliselt rahastamise kokkulepe) ning ühtlustusid muusika- ja kunstikooli õppetasud kõigile ühisvalla lastele.
Ent milline on siis selle eelnõu sisu, riigi tasandi vaade ja nägemus, millistele tingimustele peaks tulevane tugevam vald vastama, millisel tasemel teenuseid suutma pakkuda ja millised on motivaatorid – piitsad ja präänikud –, mida keskvalitsus pakub, et Eesti elukorraldust kardinaalselt muutev protsess ellu viia? Haldusreformi kavandades koondati aastate jooksul kuhjunud teadmised, uuringud, spetsialistide arvamused ja moodustati minister Aasa juurde töögrupp, kes vaagis reformi detaile. Kaaluti läbi erinevaid kriteeriume ja piirväärtusi; lõpuks selgus, et enamus aspektides taandub valla võimekus mõõdetavaks lihtsa ja elulise elanike arvu kaudu. Arvestades Eesti maarahvastiku hõredat paiknemist, algab juhtimiskulude osakaalu ja teenuste kvaliteedi optimaalne suhe 5000st ja paraneb märgatavalt 11 000 elanikuga haldusüksuses. Nii ongi seaduseelnõus omavalitsuse suuruse alampiiriks 5000 elaniku, lisatoetusega (100 eurot elaniku kohta) motiveeritakse vähemalt 11 000 elanikuga omavalitsuste teket.
Harjumaal on eeskujulike näiteid tugevatest suurtest omavalitsustest, näiteks Rae oma 16 000 ja pidevalt kasvava elanikkonnaga. Ühinemisläbirääkimised peavad looma võimaluse siduda nendega või omavahel ka Harjumaa väiksemad omavalitsused, samuti leidma toimiva lahenduse linnade ja tagamaa suhetele (Loksa, Saue, Saku, Paldiski jt puhul). Kokku ületab 5000 elaniku kriteeriumi Harjumaa 23 omavalitsusest 14. Keila ja Raasiku vald ei täida elanike arvu miinimumkriteeriumit, kuid ei osale hetkel ka läbirääkimistes ega ole saanud ettepanekut osalemiseks.
Kokku on maakonnaga seotult käimas viied läbirääkimised, kõige kaugemale on jõudnud Saue valla, Saue linna, Kernu valla ja Nissi valla läbirääkimised, kus märtsi alguses toimus ka rahvahääletus, mille tulemusena kolm valda väljendasid poolehoidu ühinemisteks. Saue linnas hääletas enamus vastu. Otsused omavalitsuste volikogudes edasise jätkamise ning ühinemislepingu osas tehakse 31. märtsil.