Kulupõlengud on igal aastal esimeste kevadlindudega saabuvad mitteteretulnud külalised. Aastast aastasse tehtav teavitustöö ja tuleohutusnõuete rõhutamine ei ohja siiski tiheasustusaladel suurenevat karistamatuse tunnet. Inimesi, kes maha visatud suitsukonide ja klaastaara või lõkke tähelepanuta jätmise tõsidust ei mõista, jagub ikka veel nagu seeni pärast vihma.

Kui ajaloo vältel on tule kustutamisesse kaasatud olnud kogu küla – moodustati inimestest kett lähima veekoguni, vett anti käest-kätte ämbritega ning oma kodu mitte mahapõlemine sõltus enda kätetöö kiirusest – siis tänapäeval on meie käed seotud ja kaasatud on ainult selleks väljaõppe saanud inimesed. Peale päästjate kulupõlengust või kontrolli alt väljunud lõkkest informeerimist ei jäägi muud üle kui lihtsalt oodata.

On loomulik, et katastroofide ja õnnetuste puhul üritatakse anda päästmisse oma panus ja kuidagi toeks olla. Nüüd aga, kui maantee ääres põleb kulu, pole muud teha, kui mööda sõita ja pead raputada “Oh kui õudne!” On inimesi, kes peatuvad teepervel ja lihtsalt vaatavad – ei saa kuidagi aidata, aga edasi sõita ja tulekahjust mitte välja teha nagu ka ei saa.

Kohale tulnud ajakirjanikud pildistavad lootuses jäädvustada võimsaimad leegid koos neis maadlevate vaprate päästjatega just enda aparaadiga. Ei saa öelda, et ei mõistetaks tulekahju tõsidust, sest põlengut ümbritsevad mures inimeste näod.

Mida aga teha kripeldava tunde ning tõusva adrenaliiniga, mis teavitab kriisiolukorrast ja käsib tegutseda. Oma veeämbriga tuletõrjele appi lipates jääksime päästjatele jalgu ning oleksime pigem kahjuks kui kasuks. Ainukesteks võimalusteks jäävad päästjaks õppima minek või, tõenäolisem, häirekellana karjuva tunde maha surumine ja ignoreerida püüdmine.

Ometi, kas loomusunnile reageerimata jätmine ei mõju kokkuvõttes kahjulikult? Kui peaks tekkima ohuolukord, millega peame toime tulema omal jõul, võib suutmatus kriisolukorda teadvustada teha karuteene.

Kuigi oleme antud olukorras kasutud – me ei aita ühes naabritega inimketis seistes tuld kustutada ega isegi tunne kõrval peatunud autost suurte silmadega välja vaatavat mureliku näoga võõrast inimest – ühendab meid häirekellana pirisev instinkt häda korral aidata.