On teada tõde, et riigi hea ja tulemuslik käekäik sõltub inimeste haridustasemest. Millist tulevikku me saame aga oodata ja loota, kui me ei suuda täna ja praegu pakkuda oma lastele just neile sobivat hariduskorraldust? Tahaksin rääkida hariduslike erivajadustega lastest, kes on pisut energilisemad, kuid kelle fantaasiamaailm ja piirideta mõtlemine võiks Eestile nii mõneski idees tulevikus kasulik olla.
Minule valmistab muret asjaolu, et tavakoolides, kuhu need lapsed on õppima suunatud, puuduvad sageli neile vajalikud tugispetsialistid. Kuigi meie koolides on ettenähtud lisaks tavaklassidele nii üks-ühele õpe kui ka õpe nn väikeklassides, on neil õpilastel sageli vaja tugiisikut, kes suudaks neid vajadusel ohjata. Sellised lapsed on äärmiselt tundlikud koolikiusamise suhtes: mõnikord üle õla visatud pisimärkus või müksamine vahetunnis võib vallandada ettearvamatu käitumise.
Maavanema pädevusse kuuluva koolide järelevalve käigus tõdeme sageli, et koolidel pole võimalik täita seadusest tulenevaid kohustusi. Vajalike spetsialistide puudumine koolis ning suund erikoolide kaotamisele on tekitanud olukorra, kus n-ö tavalapsed ja hariduslike erivajadustega lapsed õpivad ühes ja samas koolis ning see võib ja juba on tekitanud probleeme mõlemale poolele.
Me kõik oleme viimasel ajal meediast lugenud ja kuulnud juhtumitest, kus lapsed kooli minnes oma kottidesse ka noa panevad. Miks? Mis on sellise olukorrani viinud? Kas kiusamine kaasõpilaste poolt või vahel ka õpetajate poolt lausutud rängad sõnad?
Juba 2012. aastal tegin koos Harjumaa Omavalitsuste Liiduga ühispöördumise toonasele haridus- ja teadusministrile Jaak Aaviksoole hariduslike erivajadustega laste õppimise ja arengu võimalustest Harjumaal.
Täna, neli aastat hiljem oleme samas olukorras, kus ministeeriumile on tehtud märgukiri kaasava hariduse kitsaskohtadest. Lahendusi aga ei paista olevat või lähiajal tulemas. Need lapsed vajavad tähelepanu aga juba täna!
Kui täna ei tohi õpetajad laste vastu füüsilist jõudu kasutada, siis on see ohuks mõlemale poolele, nii õpilastele kui õpetajatele. Selle asemel et kutsuda kooli politsei ja kiirabi meeleheites lapsele, peaksid pedagoogidel olema sarnases olukorras oskused esmane oht kõrvaldada. Siit jõuame ringiga tagasi vajaliku personali olemasolu olulisuseni. Ükskõik millise erivajadusega õpilasel peaks olema võimalus igal hetkel kohtuda kas sotsiaalpedagoogi või psühholoogiga.
Kui me tahame, et meie laste tulevik oleks õnnelik ning jätkusuutlik, peame juba tänasest rohkem tähelepanu pöörama nendele, kes vajavad meie erilist hoolt.