Sellel nädalal oli mul hea võimalus osaleda Eesti täiskasvanute koolitajate assotsiatsiooni korraldatud täiskasvanuhariduse seminaril Rajaleidja keskuses. Huvitav päev tõi valgust paljudele küsimustele. Mul on hea meel, et Eesti ühiskonnas hakkab kaduma valehäbi tunnistada, et ollakse nooruses millalgi eksinud, kui haridustee pooleli on jäetud. Tunnistada oma viga, eelkõige endale ja muidugi ka avalikult, nõuab tohutut vaprust ja eneseületust. Mida toetavam ja mõistvam on nüüd sellist inimest ümbritsev keskkond ja võrgustik, seda suurem on tõenäosus, et see poolelijäänud haridustee saab lõpuni käidud.
Seda tublim, ettevõtlikum ja entusiastlikum on see inimene tõenäoliselt edaspidi. Seda rohkem ta suudab ja tahab panustada teda toetanud ühiskonna, oma riigi heaks.

Täiskasvanuharidus, nagu ka üldse haridus laiapõhjalisemalt, peaks eelkõige looma vundamendi inimese haritusele, tema võimele suhtuda ümbritsevasse ja toimuvasse terve mõistusega vürtsitatud kriitikaga.
Meie inimeste kõrgem haritustase, laiapõhjalised teadmised ja maailma mõistmise võime on ka meie kõigi jaoks üheks julgeolekugarantiiks. Arukas, loogiliselt arutleda ja järeldusi teha suutev inimene ei allu provokatiivsele propagandale ega langeta mõtlematult liiga emotsionaalseid otsuseid. Temast ei saa tavaliselt äärmuslast ega fanaatikut – ja vahet pole, kas räägime siis mõnest usulahust või mõne riigi poliitikast.

Siinkohal tahaksin tsiteerida endist Euroopa Komisjoni esimeest, rahvusvahelise 21. sajandi hariduse komisjoni juhti Jacques Delors´i: „Meil on igati põhjust rõhutada hariduse moraalset ja kultuurilist mõõdet, mis võimaldaks igaühel mõista teiste inimeste isikupära ning maailma ebakindlat liikumist omamoodi ühtsuse poole. See protsess peab algama enesemõistmisest, sisemise teekonna kaudu, mille verstapostideks on teadmine, järelemõtlemine ja järjekindel enesekriitika. See sõnum peaks haridusmõtlemist juhtima.“

Mulle väga meeldib täiskasvanuhariduse visioon 2020, mis räägib sellest, et õppimine peab saama meie kõigi eluviisiks. Ei kujutagi ette, kuidas võiksid tulevikus edukalt hakkama saada inimesed, kes ei märka arenguvõimalusi ega otsi aina nutikaid lahendusi.
Olen väga veendunud selles, et haridus on avalik hüve, mis peaks olema kättesaadav igaühele.