Tõenäosus, et Eesti saab esmaspäeval omale viienda presidendi, on – meie legendaarset põhjanaabrit tsiteerides – fifty-sixty (60:50). Riigikogu valib esmaspäeval riigipead teadmises, et ei saanud 5 kuu ja kaheksa päevaga (aeg käivitus hetkel, mil Siim Kallas 16. aprillil teatas Estonias oma kandideerimisotsusest ja lõppes 24. septembri õhtupoolikul sealsamas, kui oli selge, et keegi 5 kandidaadist ei saanud 168 häält ehk nõutavat häälteenamust), peab nüüd otsuse langetama aga viie päevaga. Mis selle vahepealse viie kuu jooksul toimus, teame me kõik – arvukad debatid, urgitsemine kuni esivanemate raudristi ja olematute tööpakkumisteni Kremli poolt. Ja seda kõik väga tõsisel moel, väga tõsiseltvõetava meedia poolt. Tulemus: viis presidendikandidaati võeti avalikkuse ees piltlikult öeldes riidest lahti ja öeldi siis – tänan, teie silmavaade valijameestele siiski ei sobi.
Kes on selles mängus suurim kaotaja? Esimesel mõttehetkel nagu ei tekiks kahtlustki: Marina Kaljurand. Loobus ju tema pinget pakkuvast esinduslikust tööst välisministrina ja otsustas kandideerida erakondade ülese kandidaadina – kuigi ta oma seotuse tõttu Reformierakonna ühe tiivaga parteiülene sugugi ei olnud. Laiemalt mõeldes oli oma otsustamatuses kaotajaks ka Taavi Rõivas. Seda näitas ka peale valimisi läbi viidud rahvaküsitlus – nii madalal pole Taavi Rõivase toetus ammu olnud. Ei osutunud tõeks tema mitu kuud kestnud jutt, et aega meil on selle ühe ja õige Reformierakonna kandidaadi väljaütlemisega. Ütlemata jäänu ütlesid lõpuks välja valijamehed õiget presidenti leidmatagi. Kuidas oleks läinud siis, kui Reformierakond oleks välja tulnud ühe kandidaadiga, jääbki meil teadmata, sest seda võimalust lihtsalt ei tule.
Kolmandaks oleme me kaotajad kõik, kogu eesti rahvas, kes me sellele viis kuud kestnud trallile kaasa elasime ja ühele või teisele kandidaadi kandidaadile presidendiks saamist soovisime.
Paar küsimust
Nüüd on siis riigikogu vanematekogul meile välja käia uus kandidaat, Kersti Kaljulaid nimeks. Mida me teame proua Kaljulaidist? Et lõpetanud Tartu Ülikoolis cum laude bioloogina, täpsemalt geenitehnoloogina. Aga madala palga pärast pole erialasel tööl olnud. Siis lõpetanud samas ülikoolis ärijuhtimise. Töötanud mitmetes suurfirmades vastutavatel kohtadel, kust tõusnud 1999 aastal peaminister Mart Laari nõunikuks. Peale nõunikuametit töötas 2002 kuni 2004 Eesti Energia AS Iru elektrijaama direktorina. 2004. aastal valiti Euroopa kontrollkoja liikmeks. Aastast 2011 ka Tartu ülikooli nõukogu esimees. Juhtinud Kuku raadio saadet Keskpäevatund. 4 lapse ema, teist korda abielus.
Mis veel?
Maailmavaatest annavad aimu tema kirjatööd rahvuslusest ja riiklusest. Mis aga veel?
Kuna ta oli ja on Euroopa kontrollkoja liige, Euroopa kontrollkoda tegeleb aga rahaasjade auditeerimisega, siis tahaks vägagi teada, miks lasti Euroopa Liidu institutsioonide poolt põhja Eesti rahvuslik lennukompanii Estonian Air. Kas ei saanud siis auditit tegev organisatsioon üht liikmesriiki varem teavitada, et teie pisikesed rahasüstid pisikese kompanii tiibadesse ei vasta ELis toimivatele seadustele, spordimaailmas võrreldakse selliseid süste dopinguga, mis on seadusega karmilt keelatud. Või tulid sellised signaalid Luxemburgist, kus asub kontrollkoda, küll Tallinnasse, aga siin jäid need lihtsalt tollase majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Partsi tähelepanuta.
Küsimusi on veelgi. Kuidas suhtub viie kinnistu omanik Siima Kallase algatatud omavalitsusi toetavasse maksureformi, mille üheks sisendiks oleks kinnisvara maksu kehtestamine? Enne me vastuseid nendele küsimustele ei saa, kui näeme presidenti igapäevatööd tegemas.
Ümmargune null
Ühe olulise visuaalse signaali saime uue, kuuenda presidendikandidaadi kohta kolmapäevasest “Pealtnägijast”. Et Kersti Kaljulaid on kiire taibu ja ütlemisega, tal on potentsiaali Eesti poliitikat rikastada rahvusvahelise kogemusega kas või rahvusvähemuste küsimustes.
Ehk saab Eesti endale peale sellist kummalist valimisvõitlust väga hea presidendi.
Fifty-sixty – me ei tea seda. Kõik selgub tulevikus. Küll võime aga juba täna tõdeda, et Eesti vajab muudatust presidendi valimise korras. Pole vaja, et väärikad inimesed sotsiaalmeedias alasti kooritakse, siis avalik-õigusliku meedia turmtules auklikuks lastaks. Ja tulemus – kõiki õõvastav ümmargune null. Eesti rahvas ja tema president väärivad paremat. Ei taha ka president olla mingi second-hand. Ausas võistluses peab selguma parim. Mitte nii nagu vanas nõuka-aja anekdoodis virtsatünn tsirkuse lae alla tõmmatakse, ja sel pimedas saalis põhi alt ära lüüakse. Kui valgus taas särama lööb, astub sisse kloun, üleni valges. Ja publik aplodeerib.
Ei aplodeeri. Ei klounile ega etenduse korraldajaile, valitsusele ja riigikogule.