Kuhu midagi on antud, seda antakse sinna ikka juurde. Harjumaal on ilusad rannad. Ja pole pealinnas puudus inimestest, kes neis randades ujumas käivad. Või lihtsalt lustimas – näiteks telgi ja seltskonnaga jaaniööl sõnajalaõit otsimas. Ilusad rannad, et sinna ikka inimese tuleksid, tahavad ka korras pidamist.

Euroopas ja maailmas on ranna avalikuks rannaks olemise märgiks roheline lipp. Harjumaal pole küll juba aastaid ühtegi “lipuranda”, kus oleks ka vetelpäästeteenistus, see aga ei sega ka meie randasid paremaks muutumast. Väga paljudesse paikadesse on Riigimetsa Majandamise Keskus rajanud ranna lähistele telkimisplatsid koos korraliku lõkkekohaga, kus ei puudu ka lõkkepuud, prügiurnidest rääkimata. Ja ei kiputa neid kõigile kasutamseks mõeldud telkimisalasid ka enam kurjamite poolt ei lagastama ega lõhkuma, nagu see oli veel ehk kümmekond aastat tagasi.

Kevadel rajas Harku vald ka Harju maakonna ühte kaunimasse, Vääna-Jõesuu randa avara parkimisplatsi. Ehk paneb külmal suvel selline pikki päevi tühjalt seisev mustkattega parkla nii mõnegi õlgu kehitama, aga kui suvised soojad ilmad parkla autosid täis toovad, siis ei kehita õlgu enam keegi. Ja siis võib kuulda seal nii flaami kui prantsuse keelt, läti, vene ja saksa keelest rääkimata.

Kui mõni päev tagasi tuli hea uudis, et aastaid müügis ja tühjana seisnud Kolga mõis on saanud taas ettevõtliku perenaise, Keila-Joa tagustes düünides tahetakse hakata arendama puhkekompleksi nagu ka Jõelähtme vallas, siis paratamatult tekib mõte: äkki pole ka Harjumaal turismi arendada nii mõttetu, nagu see veel mõni aasta tagasi tundus. Et turist sõidab kaugelt maalt Tallinnasse, jätab Harjumaa vahele ja läheb siit Lõuna-Eestisse või saartele.
Ehk oskame turisti ja meie kaunites paikades kinni pidada?