Isa Jukule: “Pea meeles, poeg, tark inimene kahtleb alati kõiges. Ainult loll on milleski täiesti kindel.” Juku:”Oled sa selles kindel, paps?” Isa:”Absoluutselt!”
Ei saa muidugi absoluutselt väita, et läinud aastal sammus Eesti seitsmepenikoorma-sammudega edasi helgesse tulevikku. Positiivseid muutusi oli küll paljudes valdkondades, kuid üleüldiseks rahuloluks pole põhjust päris kindlasti.
1990. aastate algul olime paljad kui püksinööbid, aga kogu aeg valitses ühiskonnas tajutav usk, et varsti läheb paremaks. Nüüd on möödunud pea üks inimpõlv, aga me vaidleme veel ikka selle üle, kas kuivanud soustiplekid meie kuuerevääril on pärit vastikust nõukaajast või oleme ka iseseisvalt suutnud ennast ära määrida. President Ilves on ühes oma kõnes väitnud, et see (rong?), mis meid siia toonud, enam edasi ei vii. Lõppeva aasta algul avaldasid paljud poliitikud ja muud arvamusliidrid lootust, et ronime siiski tasapisi välja sellest august, kuhu pea üleilmne rahandus- ja majanduskriis meid oli viinud.
Huvitaval kombel tekitas jaanuaris palju kõneainet ja pahameelt uute ja voolujooneliste reisirongide askeldamine meie raudteedel. Majandusministri järgi Partsi porganditeks tituleeritud rõõmsavärvilised raudruunad ei tulnud enam toime reisijatevoo suunamisega ja ajagraafikutega. Postimees kirjutas, et vahva sõduri Švejki päevil tuli ikka ette, et teel rindele ootasid ühes jaamas sõdurid suppi, teises aga supp sõdureid. Sada aastat hiljem ja rahu ajal läheneb Elroni juhtkond Eestis raudteeliikluse ülevõtmisele sama käpardlikult, kui saatsid vägesid rindele suure hurraaga Esimesse maailmasõtta sukeldunud Austria-Ungari kindralid. Paraku ei tahaks, et ka Elroni hilisem saamatus viiks meid presidendi poolt hoiatatud olukorda, kust me enam edasi sõita ei saa nii otseses kui üldistavas mõttes.
Majanduse kivid
Hakkasime juba masuaja majandusaugust tasapisi välja ronima, kuid asi kiskus jälle kiiva. Juba 2013. aasta näitas, et midagi on viltu, sest kasv aeglustus tunduvalt ja ei jõudnud isegi ühe protsendini välja. Üle nelja aasta taas majanduslangust kogevast Eestist sai aasta esimeses veerandis piirkonna punane latern. Viimati langes Eesti majandus 2010. aasta I kvartalis, toona 3,7%.
Samal ajal aga enamike meie naabrite majandused kasvasid. Euroopa Liidu statistikaagentuuri Eurostat andmetel läheb eriti hästi näiteks Lätil ja Leedul, kus majandus kasvas I kvartalis, võrreldes eelmise aasta sama ajaga, vastavalt 2,4 ja 3,0 protsenti. Ka Rootsis, kes on meie suurim ekspordipartner 18 protsendiga, oli kasv 1,8 protsenti. Taanis 1,5 ja Norras 1,8 protsenti. Poolast pole mõtet rääkidagi, sest seal polnud ka üldise masu ajal langust, praegune kasv on aga 3,5 protsenti. Isegi kriisi veerel Venemaal oli majanduskasv I kvartalis 0,8 protsenti.
Ainukesena oli koos meiega allpool nulli Soome – miinus 0,8 protsenti. Kogu ELis jäi meist tahapoole ainult Küpros. Paraku ei saanud me seekord oma viletsa seisu põhjuseks lugeda ka euroliidu üldist halba olukorda, sest ELi keskmine kasv oli 1,4 protsenti. II ja III kvartal olid küll statistikaametkonna väitel plussis, kuid teatud kahtlusi äratab nende teade, et kasutusele on võetud uus arvutamismetoodika.
Eesti vajab riigireformi
Aastaid on räägitud Eestis haldusreformist, tõmmatud kaardil jooni ja ühendatud kohalikke omavalitsusi virtuaalselt. Viimasel ajal on siiski ka reaalseid valdade ühinemisi toimunud, viimane neist hiljuti Saaremaal. Ja eks sedagi võib lugeda mööduva aasta üheks väikeseks saavutuseks.
Nendest kaardil joonte tõmbamistest on mul mälestus veneaegsest koolipõlvest. Geograafiatunnis uurisime Aafrikat ja siis pani meid imestama, et kuidas on mustal mandril riikide piirid nii sirged, nagu joonlauaga tõmmatud. Selgus, et eelmise sajandi 60ndatel aastatel, kui toimus koloniaalmaade iseseisvumine, ei suutnud inglased, prantslased ja portugali poliitikud kokku leppida konkreetselt iga riigi eraldamiseks naabritest ja siis tõmmati lihtsalt kaardil sirgjooned punktist A punkti B ja sealt edasi punkti C. Nii saidki piirid paika, lähtuvalt sellest, millise riigi kontrolli all olid ühed või teised maa-alad.
Kuna Eesti valitsus ei koloniseeri kohalikke omavalitsusi, vaid pigistab neid ainult tulumaksuraha vähendamisega, siis tolleaegse Aafrikaga meid muidugi võrrelda ei saa.
Tänavune aasta oli aga märgiline selle poolest, et haldusreformi kõrval hakati hoopis jõulisemalt häält tõstma ka kogu riigi reformimise asjus. Silmatorkavaima üldkavaga on lavale astunud taasiseseisvunud Eesti esimene justiitsminister ja tuntud advokaadibüroo juht Jüri Raidla. Peaminister Taavi Rõivas ja Reformierakond on Raidlale vastukaaluks hakanud rääkima mingist oma riigirereformist. Paradoks on aga selles, et Raidla on üks Reformierakonna asutajaliikmeid veel sellest ajast, kui noor Taavi esmakordselt üle keskkooliklassi läve astus.
Teerulli poliitika
Kuigi sel aastal oli meeldiva poolena tunda kodanikuühenduste mõju kasvu, suudavad võimulolijad kahjuks ikka vajadusel lõpuks asjad oma kasuks pöörata. Nii juhtus näiteks puuetega inimeste tööle rakendamise seadusega ja kooseluseadusega. Mõlema puhul oli tegu algul eelnõudega, mis tekitasid inimeste hulgas palju pahameelt. Millegipärast aga ei tahtnud valitsuserakonnad kriitikat kuulda võtta ja surusid seaduseprojektid jõuga riigikogus läbi. Rahvast pahandaski kõige rohkem selline teerullipoliitika. Millist rolli suudavad kodanikuühendused edaspidi mängida, eks seda peaks kõige selgemalt näitama riigikogu kevadised valimised.
Julgeolek vajalik
On ju loomulik, et materiaalseid väärtusi ei saa sotsiaalvaldkonnas jagada, kui pole korralikku tootmist ja majandust laiemalt. Sama selge peaks aga olema seegi, et rabe julgeolekuolukord ei soodusta majanduse elavdamist ega kapitali juurdevoolu. Seega võib julgeolekut lugeda meie elujõu alustingimuseks. Ukraina kriis ja Venemaa invasioon naaberriiki tekitasid paratamatult ohtu ka Eesti julgeolekule. Kui siia lisada veel kapo töötaja ärandamine väidetavalt meie enda territooriumilt, siis võib väita, et see aasta on olnud julgeolekuvaldkonnas üks raskemaid kogu Eesti taasisesisvuse ajaloos.
Õnneks mõistsid pea kõik poliitilised jõud, et Eesti kaitsevõimet on vaja tugevdada. Tänaseks oleme juurde saanud NATO teiste riikide tuge nii maal, merel kui õhus. Kuigi seda abi on vastase jõududega võrreldes muidugi üsna napilt, on see siiski reaalne märk sellest, et meid pole üksi jäetud. Oleme ka ise suutnud, vaatamata üsna logisevale majandusele, anda märgatava panuse kaitsevõimesse. Tänapäevaste tankitõrjerelvade ja jalaväe soomusmasinate soetamine on kindlasti vähemalt viimase aastakümne üks märkimisväärsemaid relvaoste.