1. september on nüüdseks õnnelikult üle elatud ja lapsed, lapsevanemad ja õpetajad on taas tagasi oma rutiini juures. Meie avalikkus viimastel kuudel arutlenud selle üle, kas viie vaheaja kehtestamine on õige mõte või mitte. Augusti lõpus allkirjastas haridusminister määruse, mis lisab alates ülejärgmisest õppeaastast kevadsemestrisse viienda vaheaja. Selle otsuse eesmärk on eelkõige jaotada õppekoormus õpilase jaoks tervise- ja õppimissõbralikumalt. Viie vaheaja määramisel on arvestatud, et õppetöö jaotuks võimalikult ühtlase pikkusega perioodideks. Lisavaheaeg pikendab õppeaastat umbes nädala võrra juuni alguses. Usun, et see on heaks võimaluseks vältida talve lõpus tekkivat kevadväsimust.
Kuigi kõiksugused erinevad võrdlused näitavad, et Eestis antakse tugev hariduslik põhi esimesel kolmel astmel (alg-, põhi- ja keskharidus), kipub meil olema kõrghariduses mõnedes valdkondades ületootmine ja on ka teadusharusid, kus head üliõpilast otsitakse taga. Võrreldes ülejäänud maadega on meil kõrghariduse omandanute seas väga tugev naiste ülekaal, mistõttu peaksime tõsisemalt tegelema poiste väljalangemise ja kehvemate õpitulemuste analüüsiga.
Teadmismahukas töö on meie tulevikuperspektiivides selgelt kirjas ja see tähendab, et tuleb meelitada tarku inimesi ülikooli ja luua tööturg, mis võimaldab tippspetsialisteidel koha peal rakendust leida. Kuna arendus ja innovatsioonitegevus koondub sinna kus on rohkem haritud ja potentsiaaliga inimkapitali, peame oma väikeste mastaapide juures olema edukad piiriülesel koostööl, eriti oma lähinaabritega. Mis aga peamine, me peame riikidevahelises koostöös suutma luua head eeldused, et suured arenduskeskused näeksid Läänemere piirkonda oma asukohana. Selle eelduseks on ühest küljest teaduspotentsiaali olemasolu ja piisav inimkapital aga samas ka toetav taristu ja ühine rahvusvaheliselt konkurentsivõimeline ärikeskkond.
Eesti on mõnus riik elamiseks ja meil on palju tarku päid ja häid õpetajaid. Õhus ringleb palju häid ideid ja mida rohkem suudame neid teoks teha seda uhkem. Meil on kasutamata potentsiaali, kasvõi hariduse poolelijätnute seas ja sel hetkel, kui siin on hoovad mis innustavad inimesi ennast täiendama ja teostama, kui meil on tööturg mis kutsub tarku päid siia, saame ka kõrge lisandväärtusega töökohad ja väärika elatustaseme.