Hakkasime juba masuaja majandusaugust tasapisi välja ronima, kuid asi kisub jälle kiiva. Juba eelmine aasta näitas, et midagi on viltu, sest kasv aeglustus tunduvalt ja ei jõudnud isegi ühe protsendini välja. Üle nelja aasta taas majanduslangust kogevast Eestist on saanud piirkonna punane latern. Viimati langes Eesti majandus 2010. aasta I kvartalis, toona 3,7%.

Samal ajal aga enamike meie naabrite majandused kasvavad. Euroopa Liidu statistikaagentuuri Eurostat andmetel läheb eriti hästi näiteks Lätil ja Leedul, kus majandus kasvas I kvartalis, võrreldes eelmise aasta sama ajaga, vastavalt 2,4 ja 3,0 protsenti. Ka Rootsis, kes on meie suurim ekspordipartner 18 protsendiga, oli kasv 1,8 protsenti. Taanis 1,5 ja Norras 1,8 protsenti. Poolast pole mõtet rääkidagi, sest seal polnud ka üldise masu ajal langust, praegune kasv on aga 3,5 protsenti. Isegi kriisi veerel Venemaal oli majanduskasv I kvartalis 0,8 protsenti.

Ainukesena oli koos meiega allpool nulli Soome – miinus 0,8 protsenti. Kogu ELis jäi meist tahapoole ainult Küpros. Paraku ei saa me seekord oma viletsa seisu põhjuseks lugeda ka euroliidu üldist halba olukorda, sest ELi keskmine kasv oli 1,4 protsenti.

Eksport ei toida

Kaubavahetus teiste riikidega ei elavnenud ka uue kvartali esimesel kuul – aprillis. Kaupade eksport kahanes 2014. aasta aprillis 5 protsenti ja import 4 protsenti võrreldes eelmise aasta sama kuuga. Eelpoolmainitud riigid kuuluvad ka meie eksportmaade esikümnesse. Väljaspoolt Euroopat on meie esimene eksportriik USA, olles aprillis üldarvestuses kaheksandal kohal. Kaubavahetustabeleid vaadates torkab silma päris mitu ebameeldivat asja. Näiteks Saksamaa, poliitiliselt üks meie suuremaid sõpru, impordib Eestisse 2,5 korda suurema summa eest kaupa kui meie suudame neile eksportida. Pealegi on nad meie ekspordinimekirjas alles kuuendal kohal. Kui Lätiga on bilanss enam-vähem võrdne, siis Leedust ostame kaupa kaks korda rohkem, kui suudame neile müüa. Mõtlema paneb ka fakt, et aprillikuus suutsime Leetu müüa kaupa tervelt 25 protsenti vähem kui eelmisel aastal.

Kui me väidame, et meie probleem on Soome majandusseis ja sinna eksport, siis on see ainult osaliselt õige. Aprillis oli Soome osakaal meie ekspordis 16 protsenti. Sama palju on ka Läti ja Leedu kokku. Ka rahvaarvult annavad meie lõunanaabrid ühiselt välja Soome rahvaarvu. Seega on vähemalt lähiajal Läti ja Leedu võimelised korvama meie ekspordi osas Soome kehvema majandusseisu. Sellega tahan ma öelda, et pole mõtet tuua Soomet suitsukatteks meie endi saamatusele ja valitsuse suutmatusele aidata kaasa struktuursete majandusmuutuste ja riigireformi
läbiviimisele.

Saladuslik narratiiv

Tänane peaminister Taavi Rõivas ütles riigikogus uue valitsuse moodustamise alustest rääkides, et Eestil ei ole vaja suurt narratiivi, ja ainus narratiiv, mida vajame, on lootus paremale homsele, mida igaühel on ise võimalik ehitada. Millegipärast tundub mulle, et seda sõna „narratiiv“ kasutavad nii poliitikud kui isegi kultuuriinimesed üsna suvaliselt. Eesti Keele Sõnaraamat ehk ÕS väidab, et see võõrsõna tähendab sündmuste esitamist nende ajalises järgnevuses. Juhuslikult on mul isiklikul raamaturiiulil kirjastuse Loodus poolt 1938. aastal välja antud Väike Entsüklopeedia, milles on öeldud, et narratiivne on jutustav, jutustuslik.

Rõivase väljaütlemine sai ajakirjanduses päris tugeva kriitika osaliseks. Mulle tundub, et selle kõne kontekstis mõisteti Rõivase väljaütlemist kui signaali, et pole vaja tegelda mingite Eesti Nokiate väljamõtlemisega, uute suurte eesmärkide seadmisega, vaid igaühel tuleb palehigis oma tööd teha ja loota paremale tulevikule. Aga võib-olla arvas Taavi ka ise sedasama? Ma ei tea, kas ma sain meie presidendi ühe kõne ühest lõigust päris õigesti aru, kuid oma sõnadega seda lauset meenutades ütles ta, et see vedur, mis meie rongi täna siia jaama on toonud, homme meid enam edasi ei vea.

On muutused vajalikud?

Arvatavasti vastaks iga lugeja sellele küsimusele jaatavalt. Milliseid muutusi tuleb aga konkreetsemalt teha, eks selle sõnastamine ja lõpuks elluviimine ole tuhandeid kordi keerulisem. Aprillikuus esines meie tuntud pangamees ja viimastel aegadel visionäärikuulsust kogunud Indrek Neivelt Swedbanki hommikukohvil, kus saalis oli üle kolmesaja inimese. Tema ettekande teema oli: „Eesti 2025. Mis viib ettevõtjat ja ühiskonda edasi.“ Vägagi põhjalikust arenguanalüüsist on nüüd millegipärast välja nopitud 1000-eurose miinimumpalga idee, millega kipuvad mõned seltskonnad teda suisa ründama ja süüdistama liigsete lootuste ülespuhumises. Mina ütleksin selle peale, et suurte lootustega on meid viimastel aastatel turgutanud hoopiski rahandusministeerium, Eesti Pank, kommertspangad ja isegi rahvusvahelised organisatsioonid. Ei hakka siinkohal kõiki üles loetlema, kuid näiteks Eesti Pank prognoosis aasta alguses 2,6-protsendilist sisemajanduse kogutoodangu (SKT) tõusu, teades sel ajal juba eelmise aasta kehva tulemust. Rahandusministeerium väitis aprillis, kui talle oli ilmselt selge esimese kvartali SKT langus, et aastakasv tuleb 2-protsendiline. Oma panuse andsid meie lootustesse ka Euroopa Komisjon ja Rahvusvaheline Valuutafond (IMF). Viimane neist turgutas meie entusiasmi alles hiljuti, aprillikuus, suisa 2,4-protsendilise kasvuga. Siinkohal tuleb kiita SEB panga analüütikut Juta Arumäed, kes märtsikuus väitis, et Eesti võib lõpetada aasta 0,5-protsendilise kasvuga, aga halvemal juhul isegi miinusega.

Parem valus tõde

Miks mulle tundub, et need, kes õigustamatute lootustega rahvast ei narrita, võidakse varsti kuulutada rahvavaenlasteks? Kas tõesti ei mõisteta, et mida ilusamad lubadused ja kehvemad tulemused, seda suurem on pettumus? Tegelikult ongi oma sisult majanduse valdkonda kuuluvad prognoosid teisendunud ajapikku poliitilisteks lubadusteks. Ja selles mängus ei osale kahjuks mitte ainult poliitilised parteid, vaid ka institutsioonid, mis peaksid olema absoluutselt poliitikavälised.

Eesti Panga kodulehel kirjutatakse, et majanduskasvu aeglustumine 2013. aastal ja SKT kahanemine 2014. aasta alguses pole majapidamiste majanduslikku olukorda ega riigieelarvet seni veel märkimisväärselt halvasti mõjutanud.

Majanduskasv hakkab kiirenema selle aasta vältel, jäädes esimese kvartali nõrkuse tõttu aasta kokkuvõttes 0,7% juurde ning kahel järgneval aastal kasvab majandus 3,5-4%. No mis sa kostad? Järjekordselt saame teada, et tulevik on palju helgem, kui arvata oskame. Siinkohal tsiteerin lõigukest Äripäeva ajakirjaniku Harry Tuule artiklist: “Kiretud numbrid armu ei anna. Näiteks raudteevedu kukkus Eestis mais 38%, kokku sel aastal 21,5%. Ohus on reisirongiliiklus, sest kaubavedude kahanemisel kasvavad reisirongide taristutasud ning nii tuleb tõsta kas piletihinda või dotatsioone. Tegu pole pelgalt paha idanaabri poliitikaga, kes suunab oma veoseid ümber. Eesti kaotab reaalselt konkurentsivõimet, põhja- ja lõunanaabri raudteed ning sadamad õitsevad endiselt.”
Millal suudab aga Eesti ise oma kunagise eduloo taastada?