Eestis on täies hoos Euroopa Parlamendi valimised. Kui hoogsaks seda nüüd nimetada saab, on paljude jaoks ilmselt muidugi iseküsimus. Prognoosid väidavad, et osalejaid tuleb enam-vähem eelmise korra tasemel – 44 protsenti. Kolmapäeval lõppenud eelhääletamisel osales 174 245 inimest. Elektrooniliselt andis hääle 103 151 valijat, jaoskonnas käis valimas 71 094 inimest. Kokku osales eelhääletusel 19,3 protsenti valijatest. 2009. aasta valimistega võrreldes on aga edasiminek siiski märgatav. Tookord eelhääletas 129 276 valijat, neist 58 669 andis hääle elektrooniliselt, 70 607 aga jaoskonnas. Kokku osales viie aasta eest eelhääletamisel 14 protsenti valijatest.
Nagu veenduda võime, sai euroasjade e-valimiste rekord löödud. Väga raske oleks muidugi jagu saada olnud kohalike valimiste ja riigikogu valimiste rekorditest, sest nendel osaleb tunduvalt rohkem inimesi. E- valimiste tõelised fännid ei ole muidugi tulemusega rahul, sest loodeti ka absoluutse rekordi püstitamist. Ei maksa aga unustada, et seekord oli elektroonilise valimise vastupropaganda võimsam eelnevast. Selle variandi ohutuse seadsid Eesti näitel kahtluse alla isegi sellised maailma tuntud ajalehed nagu Washington Post ja Guardian. Kui aga rahulikult nendest numbrite rägastikust ja rekordite ootusest välja tulla, siis võiks kokkuvõtteks isegi öelda, et siiani on päris hästi läinud.
Uurijad ühel nõul
Emori järjestus oli Tarand, Lauristin, Savisaar, Ansip, Kelam ja Ergma. Parlamendiparteidele kõigile kindlalt üks koht ja teise mandaadi võtab tõenäoliselt Keskerakond. Postimehe tellitud Turu-uuringute ASi tehtud viimane populaarsusuuring enne pühapäevaseid valimisi ütleb samuti, et kõik parlamendierakonnad saavad ühe koha, Keskerakond taas pigem kaks kohta ja suure tõenäosusega kordab ennast Indrek Tarand.
Nagu juba eelpool mainisin, annavad valimiseelistused sarnase pildi hiljutise ERRi tellitud Emori uuringuga: Keskerakonda toetaks 17 protsenti, SDEd ja Reformierakonda 15 protsenti ja IRLi kümme protsenti valijaist (neist, kes kindlasti või tõenäoliselt valima lähevad). Üksikkandidaat Tarand saaks üheksa protsendi valijate hääled. Tervelt 27 protsenti valima minna kavatsejaist ei oska või ei soovi oma eelistust veel öelda. Noori valimised eriti ei huvita.
Mind isiklikult panevad sügavalt mõtlema enne kandidaatide ülesseadmist Savisaare öeldud sõnad, et mõni venekeelne inimene peaks Eesti poolt ka Brüsselis olema. Kui see täkke läheb, siis peab vist Edgari tunnistama Eesti peaaegu esimeseks ennustajaks. Kas just Igor Mangiga võrdseks, kuid meie igasugustest kõrgelt tituleeritud majandusprognoosijatest kindlasti paremaks. Keskerakonnas järgnevad ju Savisaarele Jüri Ratas, Jana Toom ja Mihhail Stalnuhhin. Kuna Edgar lubas loobuda Brüsseli rahadest, siis võivad kas Toom või Stalnuhhin tõesti sisse pääseda.
Pildil raudne kaader
Savisaar väitis ühes usutluses, et tema on eurodinosauruste kõrval veel üsna poisikene. Tänases totaalses infomaailmas on kahjuks isegi naistel oma vanust võimatu varjata. Kuigi igaüks saab internetist vaadata Eesti esinumbrite vanust, on siiski päris huvitav nad ritta panna. Tunne Kelam – 78, Marju Lauristin – 74, Ene Ergma – 70, Edgar Savisaar – 63, Andrus Ansip – 57, Martin Helme – 38. Väidetavalt oli veel lähiminevikus Brüsselis peputamine mõeldud veteranpoliitikutele, aga nüüd olevat suund võetud siiski elujõulisele kontingendile. Aga seda suunda ei saa ju võtta käsukorras, eks kohalikud valijad otsustavad, kas valida pensionäre või broilerid.
Jätan lugejale ka ühe mälumängu küsimuse: milline on praeguse europarlamendi liikmete keskmine vanus? Proovisin seda nende kodulehelt kindlaks teha, aga ei suutnud. Helistasin Brüsseli peakontorisse, sealt suunati mind teisele telefonile, teiselt kolmandale, ja nali naljaks, aga alles 8 (kaheksanda) numbri pealt öeldi oletatav keskmine, kuid rõhutati, et seda ei tohi ajakirjanduses kasutada ametliku teabeviitena. No tule taevas appi, kõigi liikmete sünniaastad on ju registris kirjas. Ei tahaks siinkohal küll naisterahvaid ärritada, millegipärast tundus mulle aga nende telefonivestluste käigus (kõik vastajad olid naised), et väikene vanusesolidaarsus siiski kehtib. Aga see pole muidugi peaküsimus.
Põhiprobleem on selles, et nii parem- kui vasakpoolsed euroskeptikud, et mitte öelda euroliidu vastased, võivad seekord kokku saada ühe kolmandiku parlamendi kohtadest.
Savisaar on väsimatu
Sügisel Eesti kohalikel valimistel tuvastasid ühiskondlikud valimisvalvurid, et Tallinna linnavalitsus riputas pärast erakondade valimisplakatite keeldu üles pealinna võimu edusammudest kõneleva informatsiooni. Seda võis käsitada tegelikult Keskerakonna valimispropagandana. Kuna jokk-süsteemid tuleb aga kohtus tõstada, siis valvurite “piiksumine” oli Edgari jaoks nagu hane (ninasarviku) selga vesi. Paar päeva tagasi kinnitasid vaprad valvurid, et seekord on pealinna rahadega manipuleerimine tagasihoidlikum, kuid andsid järjekordselt sigastamise kuldmedali Keskerakonnale. Millegipärast ei arvanud nad aga valimispropaganda alla Lasnamäel avatud linnapoodi ehk Lipot. See on aga tasuta ühistranspordi ja planeeritava omavalitsuse hoiupanga kõrval üks suurejoonelisemaid projekte Tallinna kasvatamisel suuremaks kui Eesti. Jama muidugi, ütlevad paljud rahvuskaaslased. Käisin minagi Lipo avamisel. Rahvast oli murdu. Seinal rippus plakat, et 30 esmatarbekaupa on soodushinnaga. Ülejäänud 600 kaupa olid Grossi poodide hinnaga, kuna linnavalitsus sõlmis lepingu ärimees Grossiga.
Üleüldises tõuklemises ei suutnud ma kõiki soodushinu kindlaks teha, kuid midagi siiski. Liitrine kilepiim maksis 49 senti, liitrine rapsiõli pudel 80 senti (otse Lipo kõrval asuvas Selveris 2.39), 400-grammine makaronipakk 19 senti, viilutatud saiapäts 15 senti, 2 kg jahu 59 senti, kilo suhkrut 51 senti, 0,5 kilo pakendatud viinereid 72 senti, nõudepesuvahend Fairy 60 senti jne. No näiteks 300 eurose pensioniga on ellujäämine selle poe klientidele ilmselt garanteeritud. Küsimus on ainult selles, kas selline odavkaubadus on lihtsalt valimiseelne trikk või jätkub vähemkindlustatud rahvamassidele toidupoolist ka pikemaks ajaks? Kiruda võib alati, aga armastus käib kõhu kaudu.
Tasuta lõunaid ei ole
Tallinna tasuta transport on muidugi fiktsioon ehk väljamõeldis. Aga samasugune fiktsioon on ka tasuta arstiabi ja tasuta haridus. Tasuta ühiskondliku transpordi maksavad üsna suures osas kinni autoomanikud. Tasuta arstiabi suur toetusgrupp on inimesed, kes pole kordagi käinud või vähemalt väga harva käivad arsti juures ja ravimeid tarbivad. Tasuta koolihariduse üle võivad nuriseda need, kellele loodus pole andnud võimalusi järglasi saada. Igasugune tasuta asi eeldab maksumaksjate ühiskondlikku kokkulepet, kas riigi või omavalitsuse tasandil. Poliitikute ülesanne on kindlaks teha, millistes valdkondades see kokkulepe võiks toimida ja millistes mitte. Kuigi ma ei ole seadnud siin endale ülesandeks kiita või laita erinevaid poliitikuid ja erakondi, on juba ammustest aegadest selge, et toetada tuleb nii neid, kes on valmis võtma raskeid äririske ja riigi ja rahvuse majandust edasi arendama, aga ka neid, kes ei ole edukuse esirinnas. Igaüks vastutab iseenda eest ja riik vastutab kõigi eest. Vabandan, et kippusin oma lugu loosungimaiguliste lausetega lõpetama. Kes aga tahavd kandideerida Brüsselisse, Toompeale või koduvalda, peavad arvestama sellega, et rahvas on saanud targemaks, kui isegi paarkümmend aastat tagasi seda arvata võis.