Briti rahvas on oma tahet väljendanud ja seda tuleb austada. Paraku on eeter täis kibestunud Euroopa Liidu juhtide ja euroföderalistide süüdistusi, ähvardusi ja hirmutamisi. Juncker keelas eurokomisjoni ametnikel isegi Briti esindajatega rääkimise. Kõigest hoolimata pole karta, et inglastele taevas kaela sajaks. Emotsioonide ajel langenud aktsiaturud ja naela kurss on juba tõusule pööranud. London jääb vastupidiselt hoiatusele edasi üheks maailma finantskeskuseks. EList väljaastumine, kus on võrreldes Ameerika, Aasia ja Aafrikaga madalaim majanduskasv, ei ole maailma lõpp. Pigem vastupidi. Euroopa teine ja maailma viies majandusjõud jääb püsima ja meie heaks liitlaseks. Loodetavasti leitakse mõlemaid pooli rahuldav koostöövorm, seda enam, et majandussuhetes on Suurbritannia ELile olulisem partner kui vastupidi.

Briti ja teiste Euroopa rahvaste üha kasvaval rahulolematusel on sügavad põhjused. Kui Brexitist võetakse õppust ja naastakse nn juurte juurde, mis tähendab võrdsete riikide liitu, otsustusõiguse tagastamist liikmetele, direktiivimajanduse ja bürokraatia kaotamist, Euroopa kultuuri ja tegelike väärtuste kaitsmist, massiimmigratsiooni ja kvoodipoliitika lõpetamist, siis jääb EL püsima. Kui ei, siis on tagajärjeks üha enamate riikide lahkumine. Juba räägitakse sellest Prantsusmaal, Hollandis, Austrias ja mujal. Olukorraga rahulolematute sildistamine populistideks ja äärmuslasteks ei aita.

Paraku kõlab EL juhtide sõnavõttudest ja tuumikriikide separaatkohtumistest, kuhu ülejäänud EL riike ei kaasata, hoopis soov süvendada võimu tsentraliseerimist, mida varjatakse ühtsuse ja integreerumise loosungi taha. Euroopa Liidu reformimisest ja demokratiseerimisest, mida äsjasel ülemnõukogul nõudsid Visegradi riigid, ei taheta rääkida. Praegused ELi juhtfiguurid, kes on tegelikult süüdi Brexitis, pole selleks võimelisedki. Kuid ilma selleta käivitub väljaastumiste doominoefekt. Ka Eesti peab siis sügavalt kaaluma, kas soovime oma riigist loobuda, milleks rahvas ei ole mandaati andnud, või lahkume koos teistega.