Eesti riik tähistab 2018. aastal oma sajandat sünnipäeva. Selle ajaga on suudetud üles ehitada riigi esmavajalik taristu ja täita vajalikud tingimused, et olla sõjalise jõuga kaitstud ja poliitiliselt maailmapildil. Noore riigina on selle eest tulnud ka maksta ja seda on tehtud inimeste heaolu arvelt. Eestis ei ole heaoluühiskonda ja praeguses poliitilises olukorras on sinna raske sõuda.

Sajanda sünnipäeva eel on uudiste künnist hakanud ületama küsimused ja probleemid, mis puudutavad kodanike heaolu. Mõistagi on seda võimendatud pagulaste teema valguses. Eestlased näevad ja kardavad, et nende tähtsus riigi silmis langeb, nad jäävad järjekorras tahapoole. Pagulase küsimus-probleem neelab kodaniku oma. Nüüd, enne esimeste pagulaste saabumist, pöörab riiki tähelepanu kodanike heaolule. Kuid kas sellega ei olda hiljaks jäädud?

Hea on tõdeda, et aina rohkem on hakatud tegelema inimestega, kes vajavad ilmtingimata riigipoolset abi. Olgu selleks näiteks sotsiaalhoolekandeseadus, mis riigikogu heakskiidul hakkab kehtima järgmisest aastast ning parandab üle Eesti sotsiaalteenuste kvaliteeti ja kättesaadavust. Teisalt näitab siseministeeriumi algatatud programm “Noored õiguserikkujad õppesse ja tööle”, et senisest jõulisemalt on hakatud tähelepanu pöörama noortele, kellel on omal käel raske tuua enda ellu muutust.

Aga siiski, tõeline ülesanne riigile ja rahvale tuleb pagulastega. Kuidas suudetakse abistada ja toetada neid, kui esmalt ei ole kantud piisavalt hoolt rahva enda eest? Kas riigi pingutused kahel rindel – oma rahvas ja pagulased – on jätkusuutlik või tähendab see siiski ühe eelistamist teisele? Reaalne näib, et valik langeb pagulaste abistamisele, sest see probleem taob tugevamalt uksele. Lisaks on akna taga olukorda pingsalt jälgimas meedia. Siin ongi üks põhjus rahva vihale teiste suhtes: esiplaanil on pagulane.

Öeldakse, et eestlane ei taha enda kõrvale ühtegi naabrit, eelistades üksi olemist. Kuid samas jällegi ei taha ta, et teda sootuks unustatakse.