Sel nädalal osalesin Viimsis päevakeskuses toimunud konverentsil Harjumaa päeva-ja sotsiaalkeskuste juhatajatele teemal „Aktiivsena eluteel”. Konverentsil oli juttu eelkõige meie eakamate inimeste eluolust ja igapäeva muredest. Ilmselt pole meist kellelegi uudiseks see, et inimeste oodatav eluiga on Eestis ja Euroopas kasvanud. Kui 2002. aastal oli meeste oodatav eluiga sünnimomendil 65 aastat, siis kümme aastat hiljem oli see kasvanud pisut enam kui 71. eluaastale. Kahjuks on meeste oodatav eluiga siiski märkimisväärselt madalam kui naistel. Euroopa võrdluses on see üks madalamaid. Samal perioodil kasvas naiste oodatav eluiga 76. eluaastalt 81 aastale. Eesti mehed ei pööra niivõrd palju tähelepanu oma tervisele või ei oska Eesti naine meest hoida. Igal juhul, kus iganes see põhjus ei peituks, on meie eluiga jätkuvalt madalam kui Euroopas.
Meist kõigist sõltub, kuivõrd vanusesõbralik ja vananemist toetav on ühiskond, kus me elame. Aktiivsena vananemine tähendab inimese vananedes tema tervise, turvatunde, elukvaliteedi ja ühiskonnas osalemise kindlustamist. Pärast 60. eluaastat on palju teha ning ühiskond hindab järjest rohkem seda panust, mida vanemad inimesed on võimelised andma. Aktiivne vananemine tähendab vananedes elust mitte vähema, vaid rohkema ammutamist. Aktiivsena vananemine tähendab pikemat tööelu, paremaid töötingimusi, aktiivse kodanikuna ühiskonnaelus osalemist ja iseseisvust igapäevaelus. Siiski ei tohiks aktiivse vananemise kontekstis ära unustada, et suur hulk eakaid vajavad märkimisväärset toetust. Kuna meie naised elavad kauem, kätkeb vanas eas üksijäämine nende jaoks ka mitmeid riske. Üheks murekohaks on kaaslase kaotus. Jäädes üks satutakse tihti vaesusse. Vaesusriski suurendavad soolised palgaerinevused tööeas ja lühem tööstaaž, mille tõttu võib nende sissetulek ka pensionipõlves madalamaks jääda.
Mul on hea meel, et meie maakonnas on mitmeid toredaid eakate ühendusi ja seltskondi, kes korraldavad tihti kohtumisi ja osalevad aktiivselt meie ühiskonna hoiakute kujundamise juures. Tuleb neile kõigile ainult jõudu ja jaksu soovida. Mõni aasta tagasi tekkis ühel sellisel kohtumisel tore küsimus: „Kuidas olla vanana noor?“. Eakate endi poolt vastus kõlas järgnevalt: ei tohi ennast piirata põhjendusega, et oled vana, ellu tuleb suhtuda positiivselt ning ennast ei tohiks alahinnata. Elu tuleks elada nauditavalt ja tervislikult, lõbutseda ja viibida noorte keskel.
Kõige olulisem on inimestele, eelkõige noorematele, meelde tuletada, et vananemise teema ei puuduta ainult vanemaealisi, sest vanemaks jäävad kõik. Siiski olenemata east võiks meie kõigi jaoks kõlada need mõtted – tee sporti, ole kursis uudistega, puhka palju, toitu tervislikult, kallista, ja mis kõige tähtsam, naerata.