Kiili vallavanem Aimur Liiva käis ülemöödunud nädalal visiidil Ukrainas. Ukraina linnade liidu korraldatud seminaril rääkis ta Eesti koolisüsteemist, huvi pakkus ukrainlastele ka eestlaste e-riigi kogemus. Silma jäi aga muudki.

Mida Te täpselt Ukrainas tegite, mis oli visiidi eesmärk?

Aimur Liiva: Eesti Linnade Liidu kaudu tuli ettepanek osaleda Ukraina analoogse liidu seminaril ja rääkida sellest, kuidas Eesti koolisüsteem igapäevaselt toimib. Eriti huvitas neid süsteemi ülesehitus ja rahastamine, kes mille eest vastutab ja millised kulud kannab. Väga selget ettekujutust korraldajad ei andnud, kas kohapeal tuleb sellest rääkida kahesajale või kahekümnele inimesele. Selgus, et kuulajateks oli paarkümmend inimest, aga nad olid suurte ja väga suurte Ukraina linnade haridusjuhid – Vinnitsa, Rovno, Belaja Tserkov, Odessa, Lvov jne (vabandan, kui kasutan enda kooliaegseid nimeversioone). Üritust finantseeris ameerika maksumaksja läbi abiprogrammi USAID Ukraine. Mina olin kutsutud haridusest rääkima, aga seminarid toimusid ka muudel teemadel, näiteks meditsiinisüsteem jms. Eesti kogemus pakkus neile huvi veel ka e-riigi valdkonnas.

Me peame end e-riigiks ja üleüldse eeskujulikeks e-inimesteks või e-kodanikeks. Kui kaugel me Ukrainast ees oleme?

Ukrainast oleme me antud valdkonnas ikkagi väga palju ees. Ja minu arust ei ole küsimus mitte e-teemas kui sellises, vaid asjaolus, et üldine taustsüsteem peab ka seda toetama. See ei ole mingi uudis, et korruptsioonitase on seal maal väga kõrge ja varimajanduse osakaal üle mõistuse suur. Kohe Borispoli lennujaamas näiteks on passikontrolli putkadele pandud üleskutse korruptsioonivaba Ukraina kohta ja loomulikult nad peavadki näitama, et küsimusega tegeldakse. Aga päris elus on takso ikkagi ilma taksomeetrita jne. Keskmine õpetaja palk on 150 eurot ja ega see ei saagi rohkem olla, kui ei suudeta makse kokku koguda. Samuti puudub neil tegelikult täpne ülevaade, kui palju on õpilasi ja õpetajaid. Loomulikult, tegu on ka sõjas oleva ja üsna suure sisepõgenike hulgaga riigiga.

Kus kandis Ukrainas Te viibisite ning millised olid paar eredamat elamust?

Seekord ei saanud peale Kiievi kesklinna mitte kuhugi, programm oli väga tihe ning vabad ainult päris õhtused tunnid. Aga kolmkümmend aastat tagasi õnnestus mul (mittevabatahtlikult) olla Ukrainas kaks aastat ja näha päris paljusid paiku. Kohalikud räägivad, et ega maapiirkondades ülearu palju midagi muutunud ei ole, teed on endiselt viletsad ja muuhulgas tuli see kõneks ka seoses koolitranspordiga. Ka Ukrainas peavad nad koolivõrku koomale tõmbama, aga seal tähendab 10 või 15 km kooli sõitmist hoopis midagi muud kui meil.
Loomulikult, Kiiev on metropol ja kõik on väga suur, nii uued kui vanad majad. Elatakse igapäevast elu, käiakse jalgpallivõistlustel ja jalutatakse kesklinnas ning sellest, et riigi teises servas käib sõda, kus iga päev keegi surma saab, ei ole mingit märki.
Kesklinna kaubanduskeskuste hinnad on muidugi sellised, et Ukraina keskmise palgaga ei ole seal mitte midagi teha.

Kas Teie arvates oli eestlaste seletus-ja õpetustööst ka mingit kasu – kas Sa näed, et Ukraina võiks jõuda e-riigina kunagi meie tasemele?

Lootus sureb viimasena ja ma isiklikult loodan väga, et neil hakkavad asjad ikkagi ülesmäge minema tasapisi. Tegu on väga suure riigiga ja ega seal inimpotentsiaalist puudus ei ole. Eesti ja Ukraina on nii erinevad oma mastaabilt ja ka paljudelt probleemidelt, et võrdlemine võib-olla ei olegi asjakohane. Pigem peaks nad vaatama rohkem Poola suunas.

Ukrainast ei tule viimasel ajal enam nii palju infot ja uudiseid kui varem – kuidas on sealne poliitiline olukord?

Sellele küsimusele ei oska ma kahjuks vastata, aga rahulolematus rohujuure tasandil tundub olevat suur. Hariduses konkreetsemalt on probleemiks mittepedagoogilise personali väga suur osakaal, n-ö sotsiaalsed töökohad, mis on loomulikult olematu palgaga, aga midagi ikka – koristajad, kojamehed jne, keda kohati olevat ühe kooli kohta isegi rohkem kui õpetajaid. Valitsevas majanduslikus ja poliitilises olukorras on väga raske ka mingeid kardinaalseid reforme teha.

Kas kohtusite n-ö venemeelsete ukrainlastega?

Ei kohtunud, aga Maidanil ja Kreštšatikul käies tekkis mõte küll, et kõik jalutavad ja elu keeb, aga nende jalutajate hulgas võib vabalt olla ka neid, kes on meeleavaldajaid tulistanud. Maidanil pole hiljutiste ärevate aegade jälgi rohkem täna näha, kui et ühes servas on mööda müüri äärt hukkunute fotod väljas.

Eestis on viimasel paaril aastal tulnud avalikkuse ette ennenägematult palju ja suuri korruptsioonijuhtumeid. Kuidas suhtutakse korruptsiooni sealkandis?

Eesti korruptsioon on olematu võrreldes sealsega. Seal on see absoluutselt igal pool ja igal tasandil. Muuhulgas suureneb seetõttu erahariduse osakaal, ülikooli saamiseks jääb ükskõik kui headest teadmistest teinekord ka väheks jne.

Kuidas suhtutakse Ukrainas Euroopa Liitu ja USAsse – kas neis nähakse päästeingleid või kui tagamõttega tegutsejaid, kes esindavad vaid oma huvisid?

Raske on hinnangut anda. Eks kõigil ole oma eneseuhkus ja eriti nii suurel rahval. Oli neid, kes põhimõtteliselt ei rääkinud sõnagi vene keelt ja oli ka neid, kes sellele kohe sujuvalt üle läksid, et saada kiiresti ilma tõlgi vahenduseta suhelda. Kindlasti on nad tõrksad, kui keegi tuleb õpetama, kuidas nad peaks elama, meie oleks ka. Aga kogemusi ja näiteid teistest riikidest kuulati huviga ja küsiti ka palju küsimusi.