Nädala pärast, 5. märtsil, möödub seitsekümmend aastat päevast, mil Winston Churchill pidas USA-s Fultoni ülikoolis ühe oma kuulsamatest kõnedest. Suure sõja võidust oli möödas vähem kui aasta, aga Churchilli kõne oli kõike muud kui juubeldav. Sellest kõnest on surematuks saanud lause, mis kõneleb Ida-Euroopat Lääne-Euroopast lahutavast raudsest eesriidest.

See eesriie eraldas ka Eestit vabast maailmast pea poole sajandi vältel. Sestap oli loomulik, et vägivaldse eraldusjoone kadudes otsustas eesti rahvas siduda end vaba maailma väärtusruumi ja poliitilise perega. Seda peret ühendasid rahvusvahelised organisatsioonid nagu Euroopa Liit ja NATO, aga veelgi olulisemana ühine pühendumus liberaalsele demokraatiale, õigusriiklusele, turumajandusele ja inimõiguste kaitsmisele.

Järjestikused Eesti parlamendid ja valitsused – aga ka majandus- ja kultuurieliit – töötasid selle nimel, et siduda Eestit Lääne majandusliku ja poliitilise süsteemiga võimalikult tihedalt ja kiiresti. Integratsiooni pakilisus tulenes mõistmisest, et meie lahkumine totalitaarse impeeriumi rüpest oli Kremlile jätkuvalt vastumeelne ning Venemaa nõrkus võis olla ajutine. Avanenud võimaluste akent tuli kasutada, enne kui see taas sulgub. Me tulime toime. Euroopa Liidu ja NATO täieõigusliku liikmena näis Eesti olevat kindlamini kaitstud kui kunagi varem.

Täna on see kindlus mitmes mõttes kõikuma löönud. Venemaa viib läbi sõjalisi avantüüre Ukrainas ja Süürias, eurokriis ohustab rahaliitu, britid kaaluvad Euroopa Liidust lahkumist, Schengeni viisaruum on rändekriisi tõttu sattunud eksistentsiaalse surve alla. Ärev aeg on tekitanud ebakindlust, see omakorda on kasvatanud nende jõudude populaarsust, kes pakuvad lahendusena enesesse sulgumist.

Kui iseseisvuse taastamise järgsed otsused – ehitada üles demokraatlik, toimiva turumajandusega õigusriik ja lõimuda neid väärtusi jagavasse vabasse maailma – olid õiged, siis peab Eesti riik oma tegevustes ja otsustes tänagi seisma selle eest, et nende väärtuste erosioon peatuks ja et Euroopa säiliks ühtse ning tugevana. Ühtne ja tugev on selline Euroopa, kus ühtegi liikmesriiki ei jäeta oma muredega üksi, nii nagu meid ei jäetud oma hirmudega üksi Ukraina kriisi ajal. Täna vajavad rändekriisi põhiraskust kandvad riigid meie solidaarsust. See ei tähenda “massi-immigratsiooni toetamist”, nagu mõnikord püütakse väita, küll aga valmidust panustada oma suutlikkuse piires reaalse ja tõsise kriisi lahendamisse.

Püüd luua Eestit, mis ei kuulu ei itta ega läände ja millel on oma, unikaalne väärtussüsteem, on ohtlik utoopia. Esiteks ei ole niinimetatud “läänelikud väärtused” meile väljast peale surutud võõras kraam, vaid need on meie oma väärtused, mida Nõukogude okupatsioonivõim püüdis meist aastakümnetega välja peksta. Teiseks näitab lähiajalugu, et neid, kes jäävad pikalt halli tsooni ida- ja lääne vahel, imevad illiberaalsed ja totalitaarsed jõukeskused varem või hiljem endasse.

Just truudus demokraatlikele väärtustele muudab vaba maailma ülimalt kirjud ühiskonnad tugevaks. Tugev ühiskond on aluseks tugevale majandusele. Kestlik majandus ja stabiilne ühiskond annavad riikidele poliitilise kaalu ja võime seista vastu välistele julgeolekuohtudele.

Ma ei kahtle, et ühtsena suudab Euroopa tulla toime nii nende ohtudega, mis varitsevad meid Venemaa poolt, kui ka nendega, mis luuravad meid Vahemere lõuna- ja idakaldalt. Selleks tuleb meil aga mõista ja suuta vastu seista ohtudele, mis ähvardavad meie väärtussüsteemi seestpoolt. Põhiväärtusi tuleb kaitsta mitte üksnes lihtsatel, vaid eeskätt just keerulistel aegadel.

Winston Churchill ütles oma raudse eesriide kõnes nii: “Kui Lääne demokraatiad seisavad üheskoos, jäädes kindlaks ÜRO harta põhimõtetele, siis on nende mõju nimetatud põhimõtete edendamisel nii suur, et keegi ei suuda neid murda. Kui nad aga lasevad endid lõhestada ja kui otsustav aeg lastakse käest libiseda, võime me lõpetada katastroofiga.”